SAURUSTELE KÜLLA
Miljoneid ja miljoneid aastaid tagasi oli maakeral aeg, mida teadlased nüüd nimetavad kriidiajastuks. Mitte et see aeg oleks nii väga kriidine olnud, nagu on koolilapse näpud, aga tol ajal tekkis pisiloomade jäänustest tõesti kriit. Mandrite ja ookeanide piirid olid siis hoopis teised kui praegu ning maakeral elasid hiidsisalikud ehk saurused. Meie ajani on säilinud nende loomade luid, mis näitavad, et mõned saurused olid kuni kahekordse maja suurused. Kriidiaja metsades kasvas palju okaspuid ja sõnajalgu. Nende vahel oli saurustel hea luusida, taimi närida ja pisematele elukatele jahti pidada. Saurused polnud sugugi laisad loomad, vaid võisid joosta kiiresti kui jänesed. Kui sa oskad ajas tagasi reisida, võid kindlasti sattuda ühte kriidiaja päikesepaistelisse hommikusse, kummalisse metsa, kus sa kunagi enne pole käinud. Sa lähed, lükates kõrvale sõnajalgade lopsakaid lehti ja korraga avaneb vaade väikesele veekogule ja selles kümblevale saurusele. Veel enne, kui jõuad imetlusest toibuda, möödub väga lähedalt, lausa sinu õlga riivates teine hiidelukas. Ja peagi ilmub kolmas ja neljas... Türannosaurused, atlantosaurused, brontosaurused satuvad järjest su teele. Võib - olla tekib sul soov mõne seljas ratsutada või lennata, et näha kogu kriidiajastu maailma? Ära vaid unusta, kuidas tagasi pöörduda oma aega ja majja, oma voodisse ja oma teki alla!
Juhani Püttsepp. Saurustele külla. Põmmu, veebruar, 1994. |