RETK MINEVIKKU
Kummalised väikesed sisalikud, kes maiustasid põõsalehtede kallal, muutusid silma nähes hiiglakasvulisteks koletisteks, kes õgisid puulatvu. Sarvedega, harjadega ja nokkadega ehitud sisalikud olid kasvanud tubli elevandi suuruseks. Nende sammudest värises maapind. Raskeid sabasid lohistades tungisid nad aeglaselt tihnikutest läbi otsekui tankid, oma teel kõike purustades. Ühed neist meenutasid ninasarvikuid ja käisid neljal jalal. Kriit nimetas neid tritseraatopsideks. Turja katva luukilbi küljest ulatus neil kummagi silma kohale terav sarv ja kolmas sarv ilutses nokataolisel koonul. Teised, kes sarnanesid hiiglaslike kängurutega ning õgisid puulatvu, olid Kriidi arvates mandž urosaurused. Kõige suuremaid, tüükalise seljaga, millel seisis kaks rida luukilpe, nimetas Kriit stegosaurusteks. Meie rändurid ei olnud veel jõudnud kuigi palju ringi vaadata, kui üks stegosaurus tihnikust välja roomas ja oma inetuid luukilpe klõbistades neist mööda väikese mudase jõe äärde taarus. Kaldale jõudes sirutas hiidsisalik välja oma tohutu kaela, mille otsas oli tilluke pea, ja jäi liikumatult valvama. Tema koletu saba selle otsas ilutsevate põueodataoliste sarvjätketega oli maast üles kergitatud. Hiiglane oli valmis kaitseks ja taganemiseks. Kuid tema väikesed pilkumatud silmad, milles tera asemel oli must pilu nagu madudel, ei avastanud nähtavasti midagi kahtlast. Võimas saba prantsatas raskelt nagu läbisaetud tammepuu maha ja pikk kael viis pea kõrkjasse, kust samas hakkas kostma krudinat ja matsutamist. Sel hetkel ilmusid teisele kaldale veel kolm hiiglast. Vaatamata oma tohutule suurusele (nad olid kõik peaaegu telegraafiposti kõrgused), kihutasid nad suurte hüpetega kergelt üle kuristike ja noorte puude. Hiiglaste esikäpad olid veidralt vastu rinda surutud. “Türannosaurused…” tähendas Kriit. “Kriidiajastul olid nad maakeral valitsejateks. Noh, nüüd läheb lahti! Kas olete kunagi näinud sääraseid lõugu?” Nüüd märkas stegosaurus vaenlasi, purskas õhku terve pilve veepiisku ja pistis põgenema. Seejuures vehkis ta meeleheitlikult oma koleda sabaga, et jälitajaid mitte liiga ligi lasta. Kuid saba ei suutnud kohmakat hiiglast päästa. Kahejalgsed hüppajad tormasid talle mitmelt poolt kallale, piirasid ta ümber, ja mõne minuti pärast oli kõik lõpetatud. Teravate hammastega kiskjad rebisid ahnelt oma saaki, pärast aga asusid ka oma seltsilise kallale, kes ei olnud jõudnud stegosauruse sarvilise saba koletu löögi eest kõrvale põigata. |