|
Ühe jahimehe naine oli metsas marjul ja sünnitas seal kaksikud. Mõlemad olid poisid, naine aga suri sealsamas. Mahajäänud imikud ei saanud emarinda: üht neist imetas emahunt, teist karu. See, keda emahunt imetas, sai nimeks Mäemurdja, teine sai nimeks Tammekaksaja. Esimene neist paiskas omal jõul ümber mäed, teine aga kaksas maast välja ka kõige jämedamad tammed, otsekui oleksid need viljakõrred. Et nad teineteist armastasid, läksid nad koos ümber maailma matkama. Astusid pimedasse põlismetsa, käisid päeva ja teise, kolmandal aga pidasid kinni, sest nende teed tõkestas kõrge kaljune mägi. "Mis me nüüd teeme, vend?" hüüdis Tammekaksaja kurvalt. "Ära muretse, armas vend, ma viskan selle mäe kõrvale ja teen tee vabaks." Ta toetas selja vastu mäge ja paiskas selle raginal ümber, nihutas mäe poole penikoorma võrra kõrvale. Vennad jätkasid oma teed. Läksid otsejoones, seal seisis suur tamm neil põiki ees ja tõkestas teed. Tammekaksaja astus ette, haaras tamme ümbert kinni, kiskus koos juurtega välja ja viskas jõkke. Aga ehkki nad nii tugevad olid, väsisid jalad ikkagi ning nad istusid metsaservale puhkama. Ei saanud nad veel sõbagi silmale, kui nägid, kuidas nende poole tilluke mehike kihutab, pealegi nii kiiresti, et ükski lind ega loom ei oleks talle järele jõudnud. Imestuses tõusid vennad püsti ja mehike peatus lennul nende kohal. "Kuidas käsi käib, poisid!" ütles ta lõbusalt ja lahkelt. "Näen, et olete väsinud. Kui teil tahtmist on, kannan teid üheainsa hetkega, kuhu aga soovite." Ta laotas laiali ilusa vaiba. "Tulge istuge koos minuga peale!" Tammekaksaja ja Mäemurdja võtsid vaibal mugavalt istet. Mehike plaksutas käsi ja vaip kandis neid edasi otsekui lind oma tiibadel. "Kindlasti imestasite, et ma nii kiiresti maad mööda jooksen," alustas mehike. "Näete, siin on saapad, mis ma olen võlurilt saanud. Kui ma nad jalga panen, pistan jooksma: samm on penikoorem, hüpe - kaks penikoormat." Nüüd hakkas Mäemurdja paluma ja Tammekaksaja teda toetama, et ta neile kummalegi ühe saapa annaks, sest vaatamata nende tugevusele väsitab tee siiski jalgu. Mehike oli palvetest liigutatud ja kinkiski neile saapad. Kui nad tükk teed olid lennanud, pani mehike nad maha suure linna lähedal. Selles linnas aga elas tohutu lohe, kes sõi iga päev hulga rahvast ära. Kuningas oli kuulutanud: "Kui leidub mees, kes lohe tapab, annan sellele tütre naiseks - missuguse kahest, valigu ise, pärast minu surma aga saab ta trooni." Vennad astusid kuninga ette ja kuulutasid, et nad on valmis lohet tapma. Neile juhatati kätte koobas, kus see koletis elas. Vennad hakkasidki julgesti minema, aga poolel teel ilmus nende ette väike mehike. "Kuidas käsi käib, sõbrad? Ma tean, mis on teie teekonnal sihiks, aga kuulake enne ära minu nõu: pange kumbki üks saabas jalga, sest kui lohe äkitselt välja kargab, ei anna ta aega isegi kätt tõsta." Nad võtsid tarka nõu kuulda. Tammekaksaja seisis koopasuu ette, tõstis hoovõtmiseks ilmatu suure tammetüve, et niipea kui lohe pea välja pistab, teeb ta temale ainsa hoobiga otsa peale. Mäemurdja läks koopa taha ja hakkas kaljut otsekui viljavihku raputama. Lohe kargas järsku koopast välja, Tammekaksaja kohkus nii, et unustas kaika, mida ta käes hoidis, aga et tal õnneks saabas jalas oli, hüppas ta kaks penikoormat eemale. Lohe ei jõudnud talle järele, pöördus aga siis Mäemurdja poole. Too tõstis ehmatusest kalju õhku ja virutas täiest jõust, kaljurüngas veeres vihisedes maha ja litsus lohe saba vastu maad. Mäemurdja ise, ehkki tugev mees, hüppas kaks penikoormat tagasi ja nägi seal venda. "Lähme nüüd, vennas, koos, lohe ei saa end paigast liigutada, sina põruta talle tammetüvega, mina aga taon ta mäega kinni." Nad läksid julgesti tagasi, üks kandis käes mäge, teine viibutas tammetüve. Nagu hundikari kukkus lohe ulguma, niipea kui oma vastaseid märkas. Tahtis nende kallale söösta, aga ei saanud, sest matsakas kaljurüngas lösutas saba peal. Tammekaksaja virutas vägeva löögi ja lõi lohe pea sodiks, vend aga äigas mäega, mis lohe tervenisti enda alla mattis. Kuningas ootas neid juba, võttis nad mõlemad vastu ja andis kummalegi tütre. Kui ta õige varsti suri, jagasid nad kuningriigi omavahel ja elasid õnnelikult kuni surmani. |