LOHEJUTT X
Nüüd ratsutasid nad siis talumees Gilesiga eesotsas lääne poole ja kõik rõngad tema nahkvammusel tilisesid. Sellest polnud tegelikult lugu, sest rüütlid naersid ja ajasid juttu ning nendega ühes ratsutas üks menestrel, kes parajasti laulis. Aeg-ajalt laulsid kõik üheskoos refrääni kaasa ning tegid seda üpris valjusti ja vägevasti. See mõjus julgustavalt, sest laul oli hea - loodud juba ammu, ajal, mil taplused olid tavalisemad kui turniirid -, kuid tark tegu see küll ei olnud. Nende tulek sai nüüd kõigile selle maa asukatele teatavaks ja kõigis Lääne koobastes ajasid lohed kõrvad kikki. Enam polnud mingit võimalust vana Crysophylaxit une pealt tabada. Kui ratsasalk lõpuks tumedate mägede varju jõudis, hakkas talumees Gilesi hall mära õnneliku juhuse (või mära enda) tahtel lonkama. Edasi liiguti nüüd mööda järske ning kiviseid radu, roniti vaevaliselt ja üha kasvava rahutusega ülespoole. Vähehaaval, komistades ja longates, jäi mära tahapoole ning oli nii kannatliku ja kurva ilmega, et talumees Giles pidi lõpuks sadulast maha tulema ning jalgsi kõndima. Varsti leidsid nad end päris rea lõpust, koormaponide hulgast, kuid keegi ei teinud neist väljagi. Rüütlid arutasid eelisõiguse ja etiketi küsimusi ning nende tähelepanu oli ümbruselt kõrvale juhitud. Vastasel korral oleksid nad märganud, et lohejäljed olid nüüd ilmselged ja neid oli hulgaliselt. Tõepoolest, nad olid jõudnud ümbrusse, kus Chrysophylax tihti ringi kolas või pärast igapäevaseid lennuharjutusi maha laskus. Madalamad mäed ja laugemad nõlvad mõlemal pool rada olid kõrbenud ja ära tallatud. Rohtu oli hõredalt ning kanarbiku ja astelpõõsaste mustad väändunud tüükad turritasid laiade tuha ja põlenud maa laikude vahel. See paikkond oli juba palju aastaid olnud lohede tallermaa. Ratsanike ees kerkis ähvardavalt tume mäesein. Talumees Giles muretses oma mära pärast, aga samal ajal ka rõõmustas, et see andis talle ettekäände liiga silmatorkavast kohast loobumiseks. Talle ei meeldinud sugugi sõita selles sünges ja kahtlases ümbruses säärase ratsasalga eesotsas. Pisut hiljem rõõmustas ta veel rohkem ning tal oli põhjust oma õnne (ja oma mära) tänada. Sest just keskpäeva paiku - oli parajasti küünlapäev, nende retke seitsmes päev - kargas Sabanapsaja välja oma tupest… ning lohe oma koopast. Lohe sööstis võitlusse ilma igasuguse hoiatuseta või muu kombetäitmiseta. Tuhinal ja mühinal kihutas ta alla rüütlite peale. Kodust kaugel ei olnud ta ennast oma iidsest ja vägevast soost hoolimata just ülearu julgena näidanud. Kuid nüüd oli ta täis tulist viha, sest ta võitles nii-öelda koduväraval ja pidi kogu oma varandust kaitsma. Lohe tuli mäenuki tagant nagu särtsuv piksepilv, mis tegi tormimöirgamise-taolist häält ja purskas punaseid välgunooli. Vaidlus eelisõiguse üle katkes poolelt sõnalt. Hobused põiklesid perutades ühele või teisele poole ja mõned rüütlid kukkusid sadulast maha. Koormaponid ja teenrid pöörasid sedamaid otsa ümber ja pistsid plehku. Neil ei olnud eelisõiguse asjus mingeid kahtlusi. Järsku lämmatas kõiki suitsupahvak ning otse keset seda langes lohe prauhti rea algusesse. Mitmed rüütlid said surma juba enne, kui nad vormikohase väljakutse jõudsid esitada, ja mitmed teised paisati tükkis hobustega pikali. Mis puutub ülejäänutesse, siis nende eest kandsid hoolt ratsud, kes pöördusid ringi ja põgenesid, viies oma peremehed minema, kas nood seda soovisid või ei. Enamik tõepoolest seda just sooviski. Ainult vana hall mära ei liikunud paigast. Võib-olla ta kartis, et murrab järsul kivisel rajal jalad. Võib-olla oli ta ärajooksmiseks liiga väsinud. Ta oli sisimas veendunud, et lendavad lohed on selja taga kardetavamad kui silma ees ning et põgenemisest oleks mingit kasu vahest ainult siis, kui kiirus ületaks võidusõidutraavli oma. Pealegi oli ta seda Chrysophylaxit varem näinud ning mäletas, kuidas ta teda kodukandis üle põllu ja oja takka oli kihutanud, kuni lohe taltsalt küla peatänavale maha heitis. Igatahes ajas mära jalad harki ja korskas. Talumees Giles läks näost nii kaameks kui vähegi võimalik, kuid püsis hobuse kõrval, sest muud nähtavasti üle ei jäänud. Ja nii juhtuski, et ründav lohe nägi edasi tungides äkitselt otse enda ees oma vana vaenlast, kel Sabanapsaja käes. See oli viimane asi, mida ta oleks oodanud. Ta põikas kõrvale nagu päratu nahkhiir ning vajus teeäärsele nõlvale hunnikusse. Hall mära astus lohele lähemale, unustades täiesti lonkamise. Talumees Giles oli tublisti julgust saanud ja istus juba sadulas. "Palun vabandust," ütles ta, "aga ega sa juhuslikult
mind ei otsinud?" "Siis on õnnelik juhus meid kokku toonud," jätkas Giles, "ja mulle teeb see rõõmu, sest mina otsisin sind küll. Veel enam: mul on sinuga üks kana kitkuda, või õigemini öeldes isegi mitu kana." Lohe pruuskas. Talumees Giles tõstis kuumusevarjuks käe ja Sabanapsaja sööstis välkudes ettepoole, hädaohtlikult lähedale lohe koonule. "Hei!" hüüatas lohe ja lõpetas pruuskamise. Ta hakkas
värisema, taganes ja kogu tema tuli kustus. "Ma loodan, et sa ei tulnud mind tapma,
hea isand?" vingus ta. "Kas ma tohin küsida, mida sa siis kõigi nende rüütlitega siin
teed?" päris Chrysophylax. "Rüütlid tapavad alati lohesid, kui just meie neid
enne tappa ei jõua." |