LOHEJUTT IX
J. R. R.Tolkien

"MEIE, AUGUSTUS B. A. A. A. P. ET M. REX ET CETERA, ANNAME TEADA, ET KUNINGRIIGI JULGEOLEKU HUVIDES JA MEIE AU SÄILITAMISEKS OLEME OTSUSTANUD: SEE LENDMADU EHK LOHE, KES ENNAST CHRYSOPHYLAX RIKKAKS NIMETAB, TULEB ÜLES OTSIDA NING TA PEAB KANDMA TEENITUD KARISTUST OMA SÜÜTEGUDE, ÜLEASTUMISTE, ROIMADE JA NURJATU VANDEMURDMISE EEST. SEEPÄRAST ON KÕIGILE MEIE KUNINGAKOJA RÜÜTLITELE ANTUD KÄSK RELVASTUDA JA SEADA END VALMIS MINEMA SELLELE OTSIMISRETKELE, NIIPEA KUI ISAND EGIDIUS A. J. AGRICOLA MEIE ÕUKONDA JÕUAB. KUIVÕRD MAINITUD EGIDIUS ON END NÄIDANUD USALDUSVÄÄRSE MEHENA, KES ON VÕIMELINE TOIME TULEMA HIIGLASTE, LOHEDE JA TEISTE KUNINGA RAHU RIKKUJATEGA, KÄSIME MEIE TAL NÜÜD OTSEKOHE TEELE ASUDA JA KÕIGE KIIREMAS KORRAS MEIE RÜÜTLITE SELTSKONNAGA ÜHINEDA."

Külarahvas ütles, et see on suur au ja peaaegu niisama hea kui rüütlikslöömine. Mölder oli kade. "Sõber Egidius käib tõusuteed," ütles ta. "Ma loodan, et ta tagasi jõudes meid ikka veel tunda võtab."
"Võib-olla ta ei jõuagi tagasi," märkis sepp.

"Aitab juba su lobast, va hobusenägu!" ütles talumees suure südametäiega. "Kuradile see au! Kui ma tagasi peaksin jõudma, on isegi möldri seltskond teretulnud. Aga siiski on mulle väikeseks lohutuseks, et ma teid kumbagi mõnda aega ei näe." Nende sõnadega läks ta minema.

Kuningale ei saa ettekäändeid tuua nagu oma naabritele, nii et hoolimata talledest, pooleliolevast künnitööst, piimast või veest, pidi Giles ikkagi oma halli mära selga ronima ja kuninga juurde sõitma. Vaimulik saatis ta teele.

"Ma loodan, et sa võtad kaasa hea tugeva köie," ütles ta.
"Milleks?" küsis Giles. "Et ennast üles puua või?"

"Ei! Võta süda rindu, isand Egidius!" ütles vaimulik. "Mulle tundub, et sa võid oma õnne usaldada. Aga võta ikka üks pikk köis ka kaasa, sest kui mu eelaimus mind ei peta, võib sul seda tarvis minna. Ja nüüd hüvasti, ning tule õnnelikult tagasi!"

"Jajah! Tulen tagasi ja leian kogu oma maja ja maad laokil! Kuramuse lohed!" kirus Giles. Siis toppis ta oma sadulakotti suure köiepuntra, ronis mära selga ja ratsutas minema.

Ta ei võtnud kaasa koera, kes oli kogu hommiku hoidunud tema silma alla sattumast. Ent kui Giles oli läinud, hiilis Garm koju, jäi sinna paigale ja ulgus terve öö. Ta sai selle eest naha peale, aga ulgus ikka edasi.

"Appi, auuuu, appi!" hädaldas ta. "Ma ei näe enam kunagi oma kallist peremeest, ja ta oli ju nii hirmuäratav ja vaimustav. Oh, miks ma ometi temaga kaasa ei läinud!"

"Pea suu!" ütles talumehe naine. "Või muidu sa ei elagi küllalt kaua, et näha, kas ta tuleb tagasi või ei tule."
Sepp kuulis ulgumist. "Halb enne," märkis ta rõõmsalt.

Möödus palju päevi, ja mingeid teateid ei tulnud. "Uudiste puudumine on sama hea kui halvad uudised," ütles sepp ja võttis üles laulujoru.

Kui talumees Giles kuningakotta jõudis, oli ta väsinud ja tolmune. Rüütlid aga seisid ootel oma hobuste kõrval, säravad raudrüüd seljas ja helkivad kiivrid peas. Kuninga käsk ja talumehe kaasakutsumine oli neid pahandanud ning nad olid otsuseks teinud, et alluvad korraldusele sõna-sõnalt ja asuvad rännakule selsamal hetkel, kui Giles kohale jõuab. Vaesel talumehel jätkus hädavaevalt aega tükike leiba veinisõõmuga alla loputada, kui ta oli juba jälle teel. Mära oli solvunud. Mida tema kuningast arvas, jäi õnneks välja ütlemata, sest need mõtted olid ülimalt vastalised.

Päev hakkas lõpule jõudma. "Täna on juba liiga hilja lohejahiga pihta hakata," mõtles Giles. Kuid ega nad kuigi kaugele läinudki. Kui rüütlid kord juba teele olid asunud, polnud neil enam kuhugi kiiret. Nad ratsutasid nii, nagu neil viitsimist oli, rüütlid, kilbikandjad, teenrid ja kottidega koormatud ponid korratus hanereas, ning kõige lõpus sörkis talumees Giles oma väsinud mära seljas.

Õhtu saabudes jäid nad paigale ja lõid telgid üles. Talumees Gilesi jaoks polnud midagi kaasa võetud ning ta pidi laenama, mida sai. Mära oli nördinud ja ütles südametäiega lahti igasugusest truudusekohustusest Augustus Bonifaciuse koja vastu.

Järgmisel päeval sõitsid nad edasi, ja ratsutamisega kulus ka kogu ülejärgmine päev. Kolmandal päeval silmasid nad kauguses ähmaseid ning mitte just külalislahke väljanägemisega mägesid. Üsna pea olidki nad aladel, kus Augustus Bonifaciuse võimu tingimusteta ei tunnistatud. Nüüd liikusid nad ettevaatlikult ja hoidusid rohkem ligistikku.

Neljandal päeval jõudsid nad Metsikute Mägedeni ja nende kahtlaste maade piirialadele, kus kuulu järgi pidi elutsema legendaarseid olevusi. Äkki sattus üks eessõitjatest liivasel ojakaldal kurjakuulutavatele jälgedele. Rüütlid kutsusid talumehe vaatama.

"Mis need on, isand Egidius?" küsisid nad.

"Lohe jäljed," vastas talumees.

"Juhi meid edasi!" ütlesid rüütlid.