LOHEJUTT VIII Neli päeva pärast lohe lahkumist jõudis kuningas kohale, sõites oma valge hobuse seljas hulga rüütlite ja pasunapuhujate ning suure moonavoori saatel üle silla. Kõik külaelanikud olid pidurõivad selga pannud ja seisid kahel pool tänavat reas, et kuningale tere tulemast öelda. Ratsasalk peatus kirikuesisel platsil. Kui talumees Gilesi kuningale esitleti, laskus ta põlvili, aga kuningas käskis tal püsti tõusta ning koguni patsutas talle õlale. Rüütlid tegid näo, nagu ei oleks nad seda omamehelikkust märganud. Kuningas käskis külarahval talumees Gilesi avarale jõeäärsele karjamaale koguneda, ning kui kõik olid koos (kaasa arvatud Garm, kes tundis, et asi puudutab ka teda), oli Augustus Bonifacius rex et basileus armulikult valmis nende poole pöörduma. Ta tegi hoolikalt selgeks, et selle nurjatu Chrysophylaxi kogu vara kuulub temale kui maa valitsejale. Üsna pealiskaudselt libises ta üle oma õigusest mägismaa süserääni nimetusele (mis oli vaieldav), kuid "igal juhul pole meil mingit kahtlust," ütles ta, "et kõik selle lohemao aarded on varastatud meie esiisadelt. Aga me oleme muidugi, nagu kõik teavad, niihästi õiglased kui ka helded, ning meie hea vasall Egidius peab saama teenetekohase tasu. Ka ei jää meie lugupidamise märgita ükski meie siinne truu alam, vaimulikust kuni kõige pisema lapseni. Sest me oleme Hamiga väga rahul. Vähemalt siin veel säilitab tubli ja rikkumata rahvas meie tõu iidset vahvust." Samal ajal vestlesid rüütlid isekeskis viimasest kübaramoest. Inimesed kummardasid, tegid niksu ja tänasid kuningat alandlikult. Kuid nad kahetsesid nüüd, et polnud leppinud lohe pakkumisega kümme naela nina peale ega jätnud kogu asja salajasse. Kõige põhjal, mida nad teadsid, olid nad igatahes kindlad, et kuninga lugupidamine selle summani ei küüni. Garm pani tähele, et koertest polnud üldse juttu. Talumees Giles oli külarahva hulgas ainus, kes tõesti rahule jäi. Ta oli veendunud, et mingi tasu ta saab, ja igal juhul rõõmustas ta üliväga, et ta nii vastikust loost terve nahaga oli pääsenud, kusjuures tema kohalik kuulsus kasvas veel enneolematult suureks. Kuningas ei läinud minema. Ta lõi telgid talumees Gilesi väljale üles ning jäi neljateistkümnendat jaanuari ootama, lõbutsedes nii hästi, nagu see ühes viletsas kolkakülas üldse võimalik oli. Järgmise kolme päeva jooksul sõi kuninga kaaskond ära peaaegu kogu leiva, või, munad, kanad, sea- ja lambaliha ning jõi tilgatumaks kogu laagerdanud õlle, mis hamis leidus. Siis hakkasid kaaskondlased kasina toidu üle nurisema. Aga kuningas maksis kõige eest head hinda (pügalpulkadega, mille alusel lubati hiljem tasuda riigikassast, mis kuninga lootuste kohaselt pidi peagi rikkalikult täituma), ja Hami elanikud olid asjaga rahul, sest riigikassa tegelik seis oli neile teadmata. Jõudis kätte neljateistkümnes jaanuar, Hilariuse ja Felixi päev, ja kõik olid juba varakult ärkvel ning jalul. Rüütlid panid selga raudrüüd. Talumees pani selga oma kodukootud rõngassärgi ja rüütlid muigasid varjamatult, kuni märkasid, et kuningas kortsutab kulmu. Talumees kinnitas vööle ka Sabanapsaja, mis läks tuppe nagu õlitatult ning jäi sinna pidama. Vaimulik silmitses mõõka teraselt ja noogutas endamisi. Sepp naeris. Jõudis kätte keskpäev. Inimesed olid nii ärevil, et neil polnud isegi õiget söögiisu. Pärastlõuna venis aeglaselt. Sabanapsaja ei teinud ikka veel vähimatki liigutust tupest väljahüppamiseks. Ükski vaatleja künkal ega ükski kõrgete puude otsa roninud poisike ei silmanud ei õhus ega maa peal midagi, mis oleks kuulutanud lohe tagasitulekut. Sepp kõndis ringi ja laskis vilet, kuid alles siis, kui saabus õhtu ja taevas süttisid tähed, hakkasid ka ülejäänud külaelanikud kahtlustama, et lohe ei mõelnudki tagasi tulla. Ometi meenutasid nad tema pühalikke ja hirmsaid vandeid ning lootsid ikka veel. Kui aga kell lõi südaöötundi ja määratud päev sai läbi, oli nende pettumus ränk. Sepp rõõmustas. "Eks ma ju öelnud teile," parastas ta. Ent külarahvas ei olnud siiski veel päris kindel. "Lõppude lõpuks oli ta ju tõsiselt viga saanud," ütlesid ühed. "Me ei andnud talle küllalt aega," arvasid teised. "Mägedeni on ilmatu pikk maa ning tal oleks ju ka olnud raske koorem kanda. Võib-olla pidi ta abi otsima." Kuid järgmine päev läks mööda ja veel järgminegi. Siis kaotasid juba kõik lootuse. Kuningas raevutses. Toiduained ja joogipoolis olid otsa lõppenud ning rüütlid nurisesid valjusti. Nad soovisid õukonnalõbude juurde tagasi minna. Aga kuningas tahtis saada raha. Ta lahkus oma truudest alamatest, kuid oli sealjuures järsk ja terav ning tühistas pooled riigikassa jaoks antud pügalpulgad. Talumees Gilesi kohtles ta üpris külmalt ning ainult noogutas hüvastijätuks pead. "Me anname sulle endast hiljem teada," ütles ta ning sõitis koos oma rüütlite ja pasunapuhujatega minema. Lootusrikkamad ja lihtsameelsemad külaelanikud arvasid, et varsti tuleb õukonnast sõnum, millega isand Egidius kutsutakse kuninga juurde, et teda vähemalt rüütliks lüüa. Nädala pärast tuligi sõnum, aga see oli hoopis teistsugune. Kiri koos allkirjaga oli kolmes eksemplaris: üks Gilesile, üks vaimulikule ja üks kiriku seinale naelutamiseks. Ainult vaimulikule saadetud koopiast oli mingit kasu, sest õukonna kirjutusviis oli iseäralik ning jäi Hami rahvale niisama arusaamatuks nagu raamatu-ladina keel. Aga vaimulik pani kirja maakeelde ümber ja luges kantslist maha. See oli lühike ja asjalik (kuningliku kirja kohta), sest kuningal oli kiire. |