LOHEJUTT VII
J. R. R.Tolkien

"Kui palju?" küsis talumees.
"Tjah," ütles lohe kärmesti rehkendades. Ta pani tähele, et rahvast oli päris palju. "Kolmteist Šillingit ja kaheksa penni nina peale?"

"Lollus!" ütles Giles. "Jama!" ütlesid inimesed. "Möga!" ütles koer.
"Igale täiskasvanule kaks kuldgini ja lastele pool sellest?" pakkus lohe.

"Aga kuidas koertega jääb?" küsis Garm.
"Lase edasi!" ütles talumees. "Me kuulame sind."

"Kümme naela ja kukrutäis hõbedat igale hingelisele ning kuldkaelavõrud koertele?" lausus Chrysophylax murelikult.
"Lööge ta maha!" karjusid inimesed kannatust kaotades.

"Igaühele kotitäis kulda ja daamidele teemandid?" ütles Chrysophylax rutakalt.

"See on juba mõistlikum jutt, aga võiks veelgi parem olla," märkis talumees Giles.
"Jälle jätsid sa koerad välja," nurises Garm. "Kui suured kotid?" küsisid mehed. "Kui palju teemante?" pärisid nende naised.

"Heldeke! Heldeke!" kurtis lohe. "Ma laostun."
"See on sulle paras," ütles Giles. "Sul on valida, kas laostumine - või surm siinsamas, kus sa praegu lamad." Ta viibutas Sabanapsajat ja lohe tõmbus kössi. "Otsusta juba ära!" hüüdsid inimesed julgemaks muutudes ja koomale tõmbudes.

Crysophylax pilgutas silmi, aga sügaval sisimas ta naeris - see oli hääletu värin, mida inimesed tähelegi ei pannud. Tingimine oli hakanud teda lõbustama. Inimesed lootsid sellest ilmselt mingit kasu saada. Vähe nad teadsid küll, mismoodi käisid asjad laias ning kurjas maailmas, - tõepoolest, tollal polnud terves kuningriigis kedagi, kellel oleks olnud mingeid tegelikke kogemusi, kuidas lohedega asju ajada ja mis riukad neil kõik olid. Chrysophylax sai natuke hinge tõmmata ja tema mõistus hakkas jälle tööle. Ta limpsas keelt.
"Nimetage siis ise hind!" ütles ta.

Seepeale hakkasid kõik läbisegi kõnelema. Chrysophylax kuulas huviga. Teda häiris ainult üks hääl - see kuulus sepale.
"Pange mu sõnu tähele, midagi head sellest ei tule," ütles sepp. "Öelge, mida tahate, aga seda lohet te enam ei näe. Ega sellest muidugi nii või naa midagi head ei tule."
"Kui sa sedaviisi arvad, siis sa võid ju kaubast kõrvale jääda," vastasid talle külaelanikud ja kauplesid edasi, ilma et oleksid lohele peaaegu üldse veel tähelepanu pööranud.

Chrysophylax tõstis pea, aga kui ta kavatses neile kallale karata või vaidlemist ära kasutades minema lipsata, siis sai talle osaks pettumus. Talumees Giles seisis tema kõrval, näris kõrt ja pidas aru, kuid Sabanapsaja oli tal käes ja ta ei lasknud lohet hetkekski silmist.
"Lama aga seal, kus sa oled," ütles ta, "või muidu saad teenitud palga, olgu kullaga kuidas on."

Lohe heitis kõhuli maha. Lõpuks pandi vaimulik eestkõnelejaks ning ta astus Gilesi kõrvale. "Nurjatu madu-uss!" alustas ta. "Sa pead siiasamasse paika tooma kogu oma ülekohtusel teel saadud vara, ning kui me oleme maksnud hüvitust neile, kellele sa kahju oled teinud, jagame ülejäänud ausalt omavahel. Kui sa siis pühalikult tõotad, et sa enam kunagi meie maa rahu ei riku ega ka mõnda muud koletist meie kallale ei ässita, laseme sul tükkis su pea ja sabaga ära koju minna. Ja nüüd pead sa andma nii vägevad vanded siia tagasi tulla (koos lunarahaga), et isegi sinusuguse madu-ussi südametunnistus ei luba neist kõrvale hiilida."

Veidi aega tõetruult kõhklemist teeselnud, võttis Chrysophylax tingimused vastu. Laostumise üle kaeveldes valas ta koguni palavaid pisaraid, nii et teele tekkisid auravad lombid, kuid see ei liigutanud kedagi. Ta kinnitas paljude pühalike ja hirmsate vannetega, et Püha Hilariuse ja Püha Felixi päeval pöördub ta kogu oma varaga Hami tagasi. See jättis talle aega kaheksa päeva, ning isegi täielikud võhikud maateaduses oleksid võinud kergesti taibata, et sellest tema rännakuks kaugeltki ei piisa. Sellegipoolest lasksid inimesed tal minna ja saatsid teda kuni sillani.
"Kohtumiseni siis!" hüüdis Chrysophylax üle jõe minnes. "Ma olen kindel, et me kõik jääme seda pikisilmi ootama."

"Igatahes et jääme," vastas külarahvas. Muidugi olid nad väga kergeusklikud. Sest ehkki lohe südametunnistusel oleks antud vannete tõttu pidanud lasuma mure ja suur hirm õnnetuse ees, ei olnud tal paraku südametunnistust üldse olemas. Ja kui lihtinimestel käiski üle mõistuse selline kahetsusväärne puudujääk ühe vägevast soost olevuse juures, siis vähemasti vaimulik oleks kogu oma raamatutarkusega võinud seda aimata. Võib-olla ta aimaski. Ta tundis ju grammatikat ning suutis kahtlemata teistest kaugemale tulevikku näha.

Sepp läks pead vangutades sepikotta tagasi. "Pahaendelised nimed," ütles ta. "Hilarius (lõbus) ja Felix (õnnelik)! Ei meeldi mulle nende kõla."

Kuninga kõrvu jõudis see uudis muidugi väga varsti. Jutt levis kogu kuningriigis nagu kulutuli ning ei jäänud edasijutustamisel sugugi lahjemaks. Mitmel põhjusel, mille seas polnud kaugeltki viimasel kohal rahaküsimused, erutas see uudis kuningat sügavalt ja ta otsustas sõita sedamaid isiklikult Hami, kus kuuldus juhtuvat säherdusi veidraid asju.