LOHEJUTT VI
"Kuidas soovid," ütles Chrysophylax ja limpsas veel korra keelt, teeseldes sealjuures, nagu paneks silmad kinni. Ta süda oli kuri (nagu lohedel ikka), kuid mitte eriti julge (milles pole midagi ebatavalist). Ta eelistas toitu, mille pärast ei pidanud võitlema, ja pärast pikka mõnusat uinakut oli tal jälle hea isu. Oakley vaimulik oli olnud vintskevõitu, ja juba aastaid ei olnud lohe ühtki suurt rasvast inimest suhu saanud. Nüüd otsustas ta proovida seda kerget saaki ja passis ainult võimalust tabada see vana narr ootamatult. Aga see vana narr ei olnudki nii tobe, nagu ta välja paistis, ning hoidis lohel silma peal isegi siis, kui ta ise katsus hobuse selga ronida. Märal olid aga teised plaanid, ja kui Giles üritas sadulasse tõusta, hakkas ta perutama ning lõi takka üles. Lohe muutus kannatamatuks ja seadis end hüppevalmis. "Vabandust," ütles ta. "Kas sa ei pillanud midagi maha?" See oli igivana nipp, kuid läks sellegipoolest läbi, sest Giles oli tõesti midagi maha pillanud. Kukkudes oli ta käest pillanud Caudimordaxi (ehk maakeeli Sabanapsaja) ning see lebas nüüd teeveerel. Giles kummardus mõõka üles võtma ja lohe hüppas. Kuid Sabanapsaja oli temast kiirem. Niipea, kui talumees mõõga kätte sai, sööstis see välkudes ettepoole, otse lohe silmade suunas. "Hei!" hüüatas lohe ja pidurdas poolel hüppel. "Mis asi see sul on?" "Ainult Sabanapsaja, mille andis mulle kuningas," vastas Giles. "Ma eksisin!" kurtis lohe. "Palun andeks!" Ta lömitas nüüd kõhuli maas ja talumees Giles hakkas end väheke julgemana tundma. "Minu meelest sa ei kohelnud mind ausalt." "Kuidas nii?" küsis Giles."Ja miks ma üldse peaksin seda tegema?" "Sa oled varjanud oma auväärt nime ja teeselnud, nagu oleks meie kohtumine juhuslik, ometi on selge, et sa oled kõrgest soost rüütel. Rüütlitel oli vanasti kombeks, mu härra, et pärast viisakat tiitlite ja volituste vahetamist esitati sellistel puhkudel väljakutse." "Võib-olla oligi ja võib-olla on siiamaani," kostis Giles, hakates endast vaimustusse sattuma. Mehele, kelle ees lömitab suur ning vägev lohe, võib andestada, et ta end mõningal määral kõrvust tõstetuna tunneb. "Aga sa eksid ka praegu, va vingerdis. Mina ei ole kellegi rüütel. Ma olen talumees Egidius Hamist. Just see ma olen, ja ma ei salli kutsumata külalisi. Ma olen varemalt lasknud oma mürtstükiga hiiglasi, kes tekitasid palju väiksemat kahju kui sina. Ja ka siis ei esitanud ma mingit väljakutset." Lohe muutus rahutuks. "Pagan võtku seda hiiglasest valevorsti!" mõtles ta. "Mind on kurval kombel eksiteele viidud. Ja mida imet hakata nüüd peale ühe vahva talumehe ja nii helkiva ja riiaka mõõgaga?" Ta ei suutnud meenutada, et kunagi varem midagi selletaolist oleks juhtunud. "Minu nimi on Chrysophylax," ütles ta, "Chrysophylax Rikas. Mida võin ma teie kõrgeaususe heaks teha?" lisas ta meelitlevalt, kõõritades ise ühe silmaga mõõka ning lootes pääseda ilma võitluseta. "Sa võid ennast siit koristada, vana sarviline söödik," ütles Giles, kes lootis samuti ilma võitluseta pääseda. "Ma ei taha muud kui sinust lahti saada. Lase siit otsekohe jalga ja kasi tagasi oma räpasesse urkasse!" Ta astus Chrysophylaxile lähemale, vehkides kätega, otsekui hirmutaks vareseid. Sabanapsajale piisas sellest täiesti. Mõõk keerles välkudes õhus ning sööstis siis alla, virutades lohe parema tiivaliigese pihta lajatava hoobi, mis lohet äärmiselt vapustas. Muidugi oli Gilesil lohetapmise õigetest võtetest üpris vähe aimu, vastasel korral oleks mõõk võinud tabada ka mõnda hellemat kohta, kuid Sabanapsaja tegi talumehe vilumatus käes, mis ta vähegi suutis. Sellest oli Chrysophylaxile küllalt - ta ei saanud oma tiiba hulk aega korralikult kasutada. Ta ajas ennast püsti ja pöördus lendu tõusma, kuid leidis, et see ei lähe tal korda. Talumees hüppas mära selga. Lohe pistis jooksu. Jooksu pistis ka mära. Lohe kappas ähkides ja puhkides üle välja. Mära tegi sedasama. Giles tänitas ja lõugas, nagu vaataks ta pealt hobuste võiduajamist, ning viibutas vahetpidamata Sabanapsajat. Mida kiiremini lohe jooksis, seda rohkem ähmi täis ta läks, ja hall mära lükkas jalad kõhu alt välja ning püsis tal kogu aeg tihedalt kannul. Aina edasi müdistasid nad mööda tanumaid, läbi aiaaukude, üle paljude põldude ning mitmete ojade. Lohe ajas suitsu välja, röökis ning kaotas viimasegi suunataju. Lõpuks jõudsid nad täiesti ootamatult Hami sillani, müristasid sellest üle ning tormasid kisa ja käraga mööda külatänavat edasi. Seal jätkus Garmil jultumust ühest hekivahest välja hiilida ning jahiga ühineda. Kõik külaelanikud olid akendel või katustel. Mõned naersid, mõned hõiskasid, mõned tagusid plekknõusid, panne ja padasid vastamisi, teised jälle puhusid sarve, pasunat või vilespilli, ning vaimulik laskis kirikukellasid helistada. Sellist tohuvabohu ja märulit polnud Hamis sada aastat ette tulnud. Just kiriku ees andis lohe alla. Ta heitis keset teed maha ja ahmis õhku. Garm läks ja nuusutas tema saba, kuid Chrysophylax ei olnud enam võimeline häbi tundma. "Head inimesed ja vahva sõdalane," ähkis ta, kui talumees Giles tema juurde ratsutas ning külaelanikud, hangud, teibad ja ahjuroobid käes, (mõistlikus kauguses) tema ümber kogunesid. "Head inimesed, ärge mind tapke! Ma olen väga rikas, ma maksan kinni kogu selle kahju, mis ma olen teinud. Ma maksan kõigi minu poolt surmatud inimeste matusekulud, eriti Oakley vaimuliku omad; hoolimata sellest, et ta oli üsnagi lahja, saab ta uhke mälestusmärgi. Ma teen teile igaühele täitsa kena kingituse, kui te mul ainult lasete koju sellele järele minna." |