LOHEJUTT XIV Siis hüppas ta ettepoole ja lõi küünise kuninga valgesse hobusesse, kes kappas minema nagu kümme tuhat kuradit, keda kuningas nii sageli mainis. Teised hobused järgnesid talle niisama kiiresti: mõnedki olid selle lohega juba kohtunud ja see mälestus ei olnud neile sugugi meeldiv. Sõdurid lasksid nii kähku jalga kui suutsid - igas suunas peale Hami küla. Valge hobune sai ainult kriimustada ja eriti kaugele tal minna ei lastud. Veidi aja pärast juhtis kuningas ta tagasi. Vähemasti oma hobuse peremees ta veel oli, ja keegi ei saanud öelda, et ta mõnda meest või lohet siin maa peal kartma oleks löönud. Kui ta tagasi jõudis, oli udu kadunud, kuid kadunud olid ka kõik tema rüütlid ja sõdurid. Nüüd oli asjal hoopis teine ilme: kuningal tuli üksi rääkida turske talumehega, kellel oli Sabanapsaja ning lohe veel pealekauba. Aga jutust polnud mingit kasu. Talumees Giles oli jonni täis. Ta ei
andnud alla ega tahtnud võidelda, kuigi kuningas teda sealsamas kahevõitlusele kutsus. Ja sellega lõppeski Hami silla lahing. Kuningas ei näinud kogu varandusest punast pennigi ega kuulnud talumees Gilesilt, kes oli hakanud endast üpris palju pidama, sõnakestki vabanduseks. Mis veel hullem: sellest päevast peale oli Keskmise Kuningriigi võimul seal kandis lõpp. Paljude miilide ulatuses ümberkaudu kuulutas rahvas Gilesi oma valitsejaks. Hoolimata kõigist oma vägevatest tiitlitest, ei leidnud kuningas ainsatki meest, kes mässaja Egidiuse vastu oleks läinud, sest temast oli saanud Rahva Lemmik ja laulude kangelane, ning võimatu oli kõiki tema vägitegusid ülistavaid lugulaule ära keelata. Kõige armastatum oli laul, mis jutustas sajas pilav - heroilises kuplees kohtumisest sillal. Chrysophylax jäi kauaks Hami, ja see tuli Gilesile suuresti kasuks, sest meest, kellel on taltsas lohe, austatakse endastmõistetavalt. Lohe majutati vaimuliku loal kümniseküüni, kus teda valvasid kaksteist lootustandvat noorukit. Sel moel sündis esimene Gilesi tiitlitest: Dominus de Domito Serpente, mis on maakeeli Taltsutatud Lohe Isand ehk lühidalt Taltsutatu Isand. Sellisena austati teda laialdaselt, aga ta maksis kuningale ikka veel nime poolest andamit: kuus härjasaba ja toobi humalamärjukest, mis anti üle madisepäeval, sest siis oli toimunud kohtumine sillal. Üsna pea aga muutis Giles Isanda nimetuse krahvitiitliks, ning Taltsutatu Krahvi vöörihm oli tõesti väga pikk. Mõne aasta pärast sai temast vürst Julius Egidius, ja andami maksmine lõppes. Sest Giles, kes oli muinasjutuliselt rikas, oli ehitanud endale ülimalt suurejoonelise koja ning kogunud tugeva sõjaväe. Tema sõdurid olid väga erksad ja rõõmsad, sest nende varustus oli nii hea, nagu raha eest vähegi võis saada. Kõik kaksteist lootustandvat noorukit ülendati kapteniteks. Garm kandis kuldset kaelarihma ja sai kogu eluaja oma tahtmist mööda ringi hulkuda - uhke ja õnnelik koer, keda teised koerad silmaotsaski ei sallinud, sest ta ootas, et nad teda tema peremehe hirmuäratavuse ja hiilguse tõttu austaksid. Hall mära saatis rahus oma päevi lõpule ja ei iitsatanudki sellest, mis tal mõttes mõlkus. Lõpuks sai Giles muidugi kuningaks, Väikese Kuningriigi kuningaks. Ta
krooniti Hamis Egidius Draconariuse nime all, kuid rohkem tunti teda kui "vana
Lohe-Gilesi". Sest tema õukonnas läks maakeel moodi ning ükski Gilesi kõne ei
olnud raamatu-ladina keeles. Tema naisest sai igavene suur ning majesteetlik kuninganna,
kes hoidis majapidamisohje kõvasti peos. Kuninganna Agathast juba niisama lihtsalt
mööda ei pääsenud - vähemasti tuli paras ring teha. Tuleb tunnistada, et Giles võlgnes oma tõusu eest suurel määral tänu heale õnnele, kuigi ta selle õnne kasutamisel näitas mõningat taibukust. Nii õnn kui ka taibukus jäid naabrite ja sõprade suureks kasuks tema juurde ta elupäevade lõpuni. Ta tasus vaimulikule väga heldelt ning isegi sepp ja mölder said oma osakese. Sest Giles võis endale suuremeelsust lubada. Pärast kuningaks saamist aga andis ta välja range seaduse, millega keelati halvad ennustused, ning kuulutas veskipidamise kuninglikuks monopoliks. Sepp läks üle surnumatja-ameti peale, aga möldrist sai krooni alandlik teener. Vaimulik tehti piiskopiks ja ta seadis oma tooli üles Hami kirikus, mida sobivalt laiendati. Chrysophylax palus sageli, et teda vabaks lastaks, ja pealegi oli tema toitmine kulukas, sest ta kasvas aina suuremaks. Lohed kasvavad samuti nagu puud seni, kuni neis on elu. Nii juhtuski, et kui Giles mõne aasta möödudes ennast igapidi kindlana tundis, laskis ta vaese lendmao koju. Nad läksid lahku korduvalt vastastikust lugupidamist väljendades ja sõlmisid mõlemapoolse mittekallaletungilepingu. Sügaval tema kurjas südames olid lohel Gilesi vastu nii sõbralikud tunded, nagu ühel lohel üldse olla saavad. Lõppude lõpuks oli olemas Sabanapsaja, lohelt oleks kergesti võidud võtta elu ja terve ta aare takkapihta. Tegelikult aga leidus tal kodus, oma koopas, ikka veel igavene hulk vara (nagu ka Giles õigupoolest kahtlustas). Aeglaselt ja vaevaliselt lendas lohe tagasi mägedesse, sest tiivad olid
pikast kasutamata seismisest kanged ning tema kere ja soomus tublisti kasvanud. Koju
jõudes kihutas Chrysophylax jalamaid välja ühe noore lohe, kellel oli jätkunud
jultumust tema äraolekul koopasse elama asuda. Räägitakse, et võitluskära oli kuulda
terves Venedotias. Kui ta oma võidetud vastase suure rahuldusega nahka oli pistnud,
tundis ta end pisut paremini, alanduse armid ei valutanud enam nii väga ja ta magas kaua
aega. Kui ta siis lõpuks äkitselt ärkas, asus ta otsima seda kõige pikemat ja
rumalamat hiiglast, kes ühel ammusel suveööl kogu selle pahanduse oli põhjustanud.
Lohe tegi hiiglasele korraliku peapesu ning vaene vennike oli täiesti löödud. |