LOHEJUTT XIII
"Helde taevas!" ütles kuningas ilmse kergendustundega.
"Ja mõelda vaid, et me käskisime selle mehe mälestuseks ülehomme leinateenistust
pidada! Tühistage see korraldus! Kas meie varandusest on midagi kuulda?" Selle peale viivitati pisut vastusega. Lõpuks võttis keegi südame
rindu ja ütles: "Andestage, isand, aga me kuulsime, et see talumees pööras hoopis
omaenese kodu poole. Kui ta on ennast sobilikult rõivastanud, tõttab ta kahtlemata
esimesel võimalusel siia." Esimene võimalus jõudis kätte ja läks mööda ning samuti juhtus ka mitmete hilisemate võimalustega. Tegelikult oli talumees Giles olnud kodus juba tubli nädala või isegi kauem, ja ikka ei saadud õukonnas temalt mingit sõna ega teadet. Kümnendal päeval purskus kuninga raev esile. "Kutsuge see mees
siia!" käskis ta, ja mindigi kutsuma. Hami oli ühe päeva kiire ratsasõidu tee. "Andke andeks, isand, aga ta ei tule ikkagi," teatas siiralt
õnnetu kuller teisipäeval üksi tagasi pöördudes. "Kui palju mehi?" kogelesid nood. "Seal on ju lohe
ja…ja Sabanapsaja ja…" Kuid talumees Giles oli nüüd juba midagi rohkemat kui kohalik sangar, ta oli Rahva Lemmik, ning inimesed ei tervitanud mööduvaid rüütleid ja sõdureid sugugi rõõmuhüüetega, kuigi kuninga ees võtsid nad ikka mütsi maha. Mida lähemale Hamile kuningas jõudis, seda tusasemaks muutusid pilgud; mõnes külas suleti uksed ning kusagil ei paistnud ühtegi nägu. Siis muutus kuninga tuline raev külmaks vihaks. Kui ta lõpuks seisatas jõe ääres, mille teisel kaldal asus Ham ja talumehe maja, oli ta ilme väga sünge. Ta kavatses kogu selle paiga maha põletada. Kuid sillal ootas teda talumees Giles, kes istus halli mära seljas, Sabanapsaja käes. Tee peal lamas veel Garm, aga rohkem polnud hingelistki näha. "Tere hommikust, isand!" tervitas Giles rõõmsalt kui linnuke, kõnetamist ära ootamata. Kuningas silmitses teda külmalt. "Sinu kombed ei ole meie
juuresoleku puhuks sobilikud," ütles ta. "Kuid see ei tähenda veel, et sa
võiksid tulemata jätta, kui sind kutsutakse." "Kümme tuhat kuradit!" röögatas kuningas jälle tulisesse raevu sattudes. "Saatan võtku sind ja su ülbust! Pärast niisugust juttu ei näe sa mingit autasu ja võid õnne tänada, kui sa võllast pääsed. Ja võlla sa lähed, kui sa meilt jalamaid andestust ei palu ja meile meie mõõka tagasi ei anna." "Misasja?" vastas Giles. "Ma arvan, et tasu on mul juba käes. Meie siin ütleme, et mis leitud, see oma. Ka arvan ma, et Sabanapsaja on minu käes õigemas kohas kui sinusuguste käes. Aga mistarvis on siin küll kõik need rüütlid ja sõdurid?" küsis ta. "Kui sa külla tulid, siis oled teretulnud väiksema kaaskonnaga. Kui sa aga tahad mind ära viia, siis läheb sul vaja palju rohkem mehi." Kuningal jäi raevu pärast hing kinni ning rüütlid läksid näost tulipunaseks ja vaatasid talumehe peale ülevalt alla. Mõned sõdurid irvitasid, sest kuningas oli nende poole seljaga. "Anna mulle mu mõõk!" karjus kuningas, saades küll hääle
tagasi, kuid unustades kõnelda endast mitmuses. "Välk ja pauk! Võtke ja siduge ta kinni!" hüüdis kuningas,
kelle õiglane raev oli läinud üle igasuguse piiri. "Mis te veel vahite? Võtke ta
kinni või lööge maha!" Just sel silmapilgul tuli silla alt välja lohe. Ta oli lamanud peidus vastaskalda all, sügaval jõepõhjas. Kuna ta oli neelanud hulga galloneid vett, siis laskis ta nüüd välja hirmsa aurupahvaku. Sedamaid tekkis tihe udu, millest paistsid ainult punased lohesilmad. "Kasige koju, lollpead!" röögatas lohe. "Muidu kisun ma teid tükkideks. Mägedes juba vedelevad külmad ja kanged rüütlid, ja varsti on neid veel rohkem ka siin jões. Kõik kuninga hobused ja kõik kuninga mehed!" möirgas ta. |