LOHEJUTT XII
J. R. R.Tolkien

Talumees otsis vasaku käega välja hambaorgi ja mõtles veidi aega väga pingeliselt.
"Olgu nii!" ütles ta siis kiiduväärt tagasihoidlikkust ilmutades. Mõni rüütel oleks tingimata tervet aaret nõudnud ning saanud aardele veel needuse peale. Ja täiesti võimalik, et kui Giles oleks lendmao meeleheitele ajanud, oleks too lõpuks tema vastu pöördunud ja Sabanapsajast hoolimata võitlusse astunud. Kui Giles ka ise oleks eluga pääsenud, oleks ta sellisel juhul olnud sunnitud oma kandva jõu tapma ning jätma suurema osa saagist mägedesse.

Nojah, nii see lugu siis lõppes. Juhuks kui miski viltu peaks minema, toppis talumees taskud kalliskive täis ja andis väikese koorma hallile märale kanda. Kõik ülejäänud kirstud ja kotid sidus ta Chrysophylaxile selga, kuni too nägi välja nagu kuninglik moonavanker. Lohel ei olnud mingit võimalust lendu tõusta, sest koorem oli liiga suur ja Giles oli ta tiivad kere külge köitnud.

"Lõpuks osutus see köis hiiglama kasulikuks," mõtles Giles ning meenutas tänutundega vaimulikku.
Niisiis traavis lohe ähkides ja puhkides minema, tema sabas mära ja talumees, kes sirutas ette väga helkivat ning ähvardavat Caudimordaxit. Lohe ei julgenud mingeid vigureid üritada.

Kandamitele vaatamata edenes märal ja lohel tagasitee kiiremini kui ratsasalgal tulek. Sest talumees Gilesil oli rutt - kõige viimasel kohal ei olnud ka põhjus, et tema kottides leidus napilt toidupoolist. Pealegi ei usaldanud ta enam põrmugi Chrysophylaxit, kes oli ju murdnud niivõrd pühalikke ning kohustavaid vandeid, ja tal oli tõsine mure, kuidas öö ilma surma või suurema kaotuseta mööda saata. Kuid enne kui see öö saabus, naeratas õnn talle veel kord, sest nad jõudsid järele poolele tosinale teenrile ja ponile, kes olid minema tõtanud ja ekslesid nüüd Metsikutes Mägedes. Nad jooksid hirmu ja hämmastusega laiali, kuid Giles hõikas neile järele.

"Hei, mehed!" hüüdis ta. "Tulge tagasi! Mul leidub teie jaoks tööd, ja kuni seda noosi jagub, ka head palka."

Nad astusidki talumehe teenistusse, rõõmustades teejuhi üle ja mõeldes, et nende palk võib nüüd tõesti endisest korrapärasemaks muutuda. Siis sõitsid nad edasi: seitse meest, kuus poni, üks mära ja lohe, ning Giles hakkas end tundma tähtsa isandana ja ajas rinna uhkelt kummi. Peatusi tegid nad nii harva kui vähegi said. Ööseks sidus Giles lohe nelja vaia külge - iga jala jaoks vai - ning kolm meest pidasid kordamööda valvet. Aga hall mära hoidis igaks juhuks pool silma lahti, et need mehed ise mingeid vempe viskama ei hakkaks.

Kolme päeva pärast jõudsid nad tagasi oma maa piiridesse, ja nende ilmumine põhjustas sellist imestust ja kära, nagu nende kahe mere vahel harva oli nähtud. Esimeses külas, kus nad peatusid, külvati nad üle tasuta sööma ja joomaga ning pooled küla noormehed tahtsid selle rongkäiguga kaasa minna. Giles valis välja tosina lootustandvat noorukit, lubas neile head palka ja ostis nii tublid ratsud, kui oli võimalik saada. Tal hakkas üht-teist mõttes mõlkuma.

Puhanud päevakese, liikus talumees jälle edasi, uus saatjaskond kannul. Noormehed laulsid tema auks laule, mis olid küll lihtsakoelised, kuid kõlasid ta kõrvus meeldivalt. Osa rahvast hõiskas ja osa naeris. Nad pakkusidki ühtaegu lõbusat ja meeltülendavat vaatepilti.

Varsti pööras talumees Giles lõunasse ja hakkas omaenese kodu poole tüürima. Ta ei läinud kuningakoja ligigi ega saatnud ka mingit sõnumit. Aga teated isand Egidiuse tagasitulekust levisid lääne poolt nagu kulutuli ning tekitasid suurt hämmastust ja segadust. Sest ta tuli otse kuninga korralduse kannul, mis kuulutas kõigis linnades ja külades välja leina vahvate rüütlite langemise puhul mägedes.

Kõikjal, kuhu Giles läks, lõpetati leinamine ja hakati kellasid helistama. Inimesed tunglesid hõisates ning mütside ja sallidega lehvitades tee ääres. Aga vaesele lohele said igal pool osaks mõnitused ja pilkav naer, nii et ta tehtud kaupa kindlasti kahetsema hakkas. Ühele iidsest ja vägevast soost olevusele oli see ülimalt alandav. Kui nad lõpuks Hami jõudsid, haukusid kõik koerad lohet põlglikult. Kõik peale Garmi: temal jätkus silmi, kõrvu ja nina ainult oma peremehe jaoks. Tõepoolest, ta läks päris arust ära ning lõi terve tänava pikkuselt kukerpalli.

Hami küla võttis talumehe muidugi toredasti vastu, kuid tõenäoliselt valmistas talle kõige suuremat heameelt see, et mölder oli sõnatu ja sepal silmad häbi täis.
"Pange mu sõnu tähele, ega see lugu sellega veel lõppenud ei ole!" hoiatas sepp, aga midagi hullemat ta välja mõelda ei osanud ning laskis mornilt pea norgu. Talumees Giles oma kuue teenri, tosina lootustandva noormehe, lohe ja kõige muuga läks künkanõlvast üles, ja tükk aega polnud neist midagi kuulda. Majja kutsuti sisse ainult vaimulik.

Varsti jõudis uudis ka pealinna ning inimesed kogunesid tänavatele, unustades niihästi ametliku leina kui ka oma asjatoimetused. Tõusis suur kisa ja kära.
Kuningas istus oma kõrges kojas, näris küüsi ja näppis habet. Kurvastuse ja viha (ja rahamure) tõttu oli ta nii sünges meeleolus, et keegi ei julgenud teda kõnetada. Kuid lõpuks kostis linnakära ka tema kõrvu, ja see ei kõlanud just leinamise või halamise moodi.

"Mida kõik see lärm tähendab?" nõudis ta. "Käskige inimestel majadesse minna ja sündsal kombel leinata! Praegu kõlab see nagu mingi hanelaat!"
"Lohe tuli tagasi, isand," vastati talle.
"Mis?!" hüüatas kuningas. "Kutsuge meie rüütlid või see, mis neist järele on jäänud!"
"Selleks pole mingit vajadust, isand," vastati. "Kui lohe selja taga on isand Egidius, siis on lohe taltsamast taltsam. Või nii meile vähemalt teatati. Uudis jõudis alles hiljuti kohale ja teated on vastukäivad."