LOHEJUTT II
J. R. R.Tolkien

"No mida sa siis seekord oled teinud?" päris Giles teda vorstijupiga visates.
"Mitte kui midagi," lõõtsutas Garm, suurest erutusest isegi vorstile tähelepanu pööramata.
"Heakene küll, jäta nüüd kohe järele, või ma võtan sul naha maha," lausus talumees.
"Ma pole midagi paha teinud. Mul ei olnud mingit kurja kavatsust," vastas koer. "Aga ma sattusin kogemata ühe lohe peale ja see ajas mulle hirmu nahka."

Talumees tõmbas õlut hingekurku ja hakkas läkastama. "Mis lohe?" küsis ta. "Pagan sind võtaks, et sa ka igale poole pead oma nina toppima, päevavaras sihuke! Milleks on sul vaja just praegusel aastaajal, kus mul kõik käed tegemist täis, minna ja mingi lohe üles otsida? Kus ta oli?"

"Oh, tükk maad põhja pool küngastikku, isegi Seisvatest Kividest edasi," kostis koer.

"Ah seal kaugel!" lausus Giles ülima kergendustundega. "Ma olen kuulnud, et seal kandis elavat kentsakas rahvas, ja nende maal võib juhtuda nii mõndagi. Las õiendavad ise oma asju! Mis sa tuled mind niisuguste juttudega tülitama! Kao välja!"

Garm kadus välja ning levitas uudist üle terve küla. Ta ei unustanud mainida, et tema peremees põrmugi ei kohkunud. "Ta oli täitsa rahulik ja sõi edasi."

Külaelanikud seisid ustel ja ajasid sel teemal mõnusasti juttu. "Täpipealt nagu vanasti!" ütlesid nad. "Ja just nüüd, kus jõulud on tulemas. Nii parajal ajal. Küll kuningas alles rõõmustab! Seekordseteks jõuludeks võib ta saada ehtsa saba." Kuid järgmisel päeval tulid uued teated. Ilmnes, et see lohe oli erakordselt suur ja metsik ning tegi hirmsat hävitustööd.

"Mis need kuninga rüütlid siis mõtlevad?" hakkas külarahvas rääkima.

Selle küsimuse olid esitanud juba teisedki. Tõepoolest, neist küladest, mis Chrysophylaxi tegevuse läbi kõige enam olid kannatanud, jõudis nüüd kuninga juurde järjest sõnumitoojaid ning need ütlesid talle nii valjusti ja nii tihti kui vähegi julgesid: "Käskija, mis sinu rüütlid siis veel mõtlevad?"

Aga rüütlid ei liigutanud sõrmegi; kõik, mida nad lohe kohta teadsid, oli seni veel täiesti mitteametlik. Niisiis tegi kuningas neile asja täielikult ja ametlikult teatavaks, nõudes neilt tarvilikku tegutsemist nii pea, kui neile vähegi sobib. Ta sai väga pahaseks, kui leidis, et neile ei sobi mitte veel nii peagi ning et tegutsemist lükatakse tõesti päevast päeva aina edasi.

Ent rüütlite ettekäänded viivitamiseks olid kahtlemata mõistlikud. Kõigepealt oli kuninga kokal seekordsete jõulude lohesaba juba valmis, sest ta oli inimene, kelle põhimõtteks oli, et asjad tuleb aegsasti ära teha. Ei oleks kuidagiviisi kõlvanud teda solvata, tuues viimasel minutil lagedale ehtsa saba. Ta oli väga hinnatud teener.

"Tühja sellest sabast! Lööge tal pea maha ja tehke talle ots peale!" hüüdsid sõnumitoojad küladest, mida asi kõige lähemalt puudutas.

Aga jõulud olid juba käes ning õnnetumal kombel oli johannesepäevale määratud suur turniir. Sinna oli kutsutud rüütleid paljudest kuningriikidest ning nad tulid võitlema väärtusliku auhinna pärast. Selge see, et polnud mõistlik rikkuda Keskmise Kuningriigi rüütlite väljavaateid, saates neist parimad enne turniiri lohejahile.

Seejärel tuli aastavahetus. Kuid iga ööga oli lohe edasi liikunud, ja iga korraga jõudis ta Hamile lähemale. Nääriööl nägi külarahvas taevaserval tulelõõma. Lohe oli asunud umbes kümne miili kaugusel ühte metsa, mis nüüd lõbusasti põles. See oli väga tuline lohe, kui tal parajasti vastav tuju oli.

Pärast seda hakkasid külaelanikud talumees Gilesi piidlema ning tema selja taga sosistama. Ta tundis end seetõttu väga ebamugavalt, kuid tegi näo, nagu ei paneks seda tähelegi. Järgmisel päeval tuli lohe mitu miili lähemale. Siis hakkas talumees Giles ise täie suuga kuninga rüütlite häbiväärset käitumist põhjama.

"Ma tahaksin teada, mille eest neid õieti üleval peetakse," lausus ta.
"Seda tahaksime meiegi teada!" ütlesid kõik Hami elanikud.

Aga mölder lisas: "Ma olen kuulnud, et mõned mehed saavat rüütliseisuse ikka veel puhtalt oma teenete eest. Lõppude lõpuks on ka meie tubli Egidius juba teatavas mõttes rüütel. Eks saatnud ju kuningas talle tunniskirja ja mõõga?"

"Rüütliseisus on midagi rohkemat kui mõõk," vastas Giles. "On veel rüütlikslöömine ja kogu see värk, või vähemalt nii saan mina sellest aru. Igatahes on mul omadegi asjadega küllalt tegemist."

"Nojaa, aga ma ei kahtle põrmugi, et kui kuningat paluda, siis teeks ta selle rüütlikslöömise ära," lausus mölder. "Palume siis teda, enne kui on liiga hilja!"

"Ei!" vaidles Giles vastu. "Rüütlikslöömine pole minusuguste jaoks. Mina olen talumees ja tunnen selle üle uhkust. Ma olen lihtne ja aus mees, ning räägitakse, et ausatel inimestel olevat õukonnas sant elu. Sulle passib see paremini, möldriisand."

Vaimulik muheles - mitte küll talumehe vastuse peale, sest Giles ja mölder olid, nagu Hamis öeldi, lahutamatud vaenlased ning ei jäänud teineteisele kunagi midagi võlgu. Vaimulikul oli äkitselt pähe turgatanud üks mõte, mis tegi ta meele heaks, aga esialgu ei poetanud ta sõnakestki. Möldri meel eriti heaks ei läinud ning ta kortsutas kulmu.