LOHEJUTT I
J. R. R.Tolkien

Noil päevil hakkasid lohed sel saarel juba haruldaseks muutuma. Paljude aastate kestel polnud Augustus Bonifatsiuse valduste keskosas nähtud ühtki lohet. Muidugi olid läänes ja põhjas kahtlased piirialad ja asustamata mäed, aga need jäid kauge maa taha. Seal oli ennemuiste elanud hea hulk mitut sorti lohesid, kelle rüüsteretked ulatusid kõikjale. Kuid Keskmine Kuningriik oli tol ajal kuulus kuninga rüütlite kartmatuse poolest, ja nii paljud hulkuvad lohed olid tapetud või pöördunud tagasi ränkade vigastustega, et teised loobusid sinna kanti lendamast.

Kuninga jõulusöömaajal oli aga ikka veel kombeks serveerida lohesaba, mispärast igal aastal valiti välja üks rüütel, kes pidi jahile minema. Temalt oodati, et ta asuks teele nigulapäeval ja tuleks lohe sabaga koju hiljemalt söömapeo eelõhtul. Kuid juba palju aastaid oli kuninglik kokk valmistanud suurepärase maiusroa keeksist ja mandlikreemist - "valelohesaba" - , mis oli osavalt kaetud kõvast suhkruvõõbast soomustega. Viiulimängu ja trompetihelide saatel kandis väljavalitud rüütel selle siis jõululaupäeval saali. Valelohesaba söödi pärast esimese püha lõunasööki, ning koka meeleheaks kinnitasid kõik, et see on palju maitsvam kui ehtne saba.

Niisugune oli olukord, kui üks tõeline lohe jälle välja ilmus. Selles oli suuresti süüdi hiiglane. Pärast oma seiklust hakkas ta mägedes ringi kolama ja oma siin-seal elavaid sugulasi külastama tihemini, kui tal varem kombeks oli olnud, ja palju tihemini, kui neile meeldis. Ta nimelt tuli alati selle jutuga, et tahab üht suurt vaskpada laenata. Kuid hoolimata sellest, kas ta seda laenata sai või ei saanud, istus ta maha ja jutustas oma ohtrasõnalisel ning raskepärasel moel imetoredast maakohast kaugel idas ja kõiksugustest Laia Maailma imedest. Ta oli endale pähe võtnud, et ta on suur ning julge rännumees.

"See on kena maa," seletas hiiglane igaühele, "üsna tasane, hea pehme astuda, ja söögipoolist on küllalt, ole ainult mees ja võta: lehmi ja lambaid kõik kohad täis; kui vähegi hoolega vaadata, siis leiab nad kergesti kätte."

"Aga kuidas on lood inimestega?" pärisid teised.

"Mina ei näinud ühtegi," vastas ta. "Ei olnud seal, kallid kaimud, ainsatki rüütlit näha ega kuulda. Seal polnud midagi hullemat kui mõned nõelavad kiilid jõe ääres."

"Miks sa siis tagasi ei lähe ja sinna ei jää?" pärisid teised.

"Einoh, omas kodus on ikka kõikse parem, nagu öeldakse," kostis ta. "Aga võib-olla ma lähengi ükspäev tagasi, kui mul tuju tuleb. Ja igastahes korra olen ma seal juba käinud, mida suurem osa siinolijatest öelda ei saa. Noh, kuidas siis selle vaskpajaga jääb?"

"Ja need rikkad maakohad," küsivad teised rutakalt, "need mõnusad paigad täis kaitseta kariloomi - kuhu kanti need õieti jäävad? Ja kui kaugele?"

"Oo," vastab ta seepeale, "kaugele itta või kagusse. Sinna on igavene pikk tee." Ja siis kirjeldab ta ärakäidud vahemaad ja kõiki neid metsi, mägesid ja tasandikke, mis ta oli läbinud, niivõrd suurte liialdustega, et ükski hiiglastest, kelle jalad olid ju tema omadest lühemad, ei söandanud teele asuda. Jutt aga läks sellegipoolest laiali.

Soojale suvele järgnes karm talv. Mägedes paukus pakane ja toidust tuli nappus kätte. Jutud muutusid aina valjemaks. Madaliku lambad ja kaugete karjamaade lehmad olid tihti kõneaineks. Lohed ajasid kõrvad kikki. Nad olid näljased, ja need kuuldused olid ahvatlevad.

"Nii et rüütlid on siis paljas müüt!" ütlesid nooremad ning vähem kogenud lohed. "Just seda me kogu aeg arvasimegi!"

"Vähemasti võib olla, et nad hakkavad haruldaseks muutuma," mõtlesid vanemad ja targemad lendmaod. "Nad on kaugel, neid on vähe ja neid ei pruugi enam karta."

Eriti õhevile läks üks lohe. Tema nimi oli Chrysophylax Dives, sest ta pärines iidsest ja vägevast suguvõsast ning oli väga rikas. See oli kaval, uudishimulik, ablas, tugeva soomusega, kuid mitte just ülearu vapper lendmadu. Aga igatahes ei peljanud ta põrmugi kiile ega muid ükskõik mis sorti ja suuruses putukaid, ning lisaks vaevas teda metsik nälg. Niisiis ühel talvepäeval, umbes nädal enne jõule, sirutas Chrysophylax tiivad laiali ja tõusis lendu. Ta maandus vaikselt keset ööd otse Augustus Bonifacius rex et basileus`e valduste südamesse. Purustades ja põletades, lambaid, lehmi ja hobuseid õgides tegi ta lühikese ajaga suurt kahju.

See kõik toimus maakohas, mis jäi Hamist kaugele, aga Garm sai tunda oma elu suurimat hirmu. Ta oli võtnud ette õige pika retke ning peremehe soosingut ära kasutades söandanud veeta paar ööd kodunt väljas. Ta ajas parajasti üht metsaserva pidi mingit ahvatlevat jälge, kui ta ümber puudetuka pöördudes sattus äkitselt hoopis uue ning hirmutava lõhna peale. Tegelikult tormas ta suisa otsa parajasti maandunud Chrysophylax Divese sabale. Kiiremini kui iganes ükski teine koer keeras Garm omaenese saba vastassuunda ja lidus koju. Koera hirmuklähvatust kuuldes pöördus lohe ümber ja pruuskas, kuid Garm oli juba ammu tuleulatusest väljas. Ta jooksis terve ülejäänud öö ning jõudis koju umbes pruukosti ajal.

"Appi! Appi! Appi!" karjus ta köögiukse taga.

Giles kuulis koera kisa ja see ei meeldinud talle sugugi. See tuletas talle meelde, et ootamatusi võib juhtuda ka siis, kui kõik ometi nii hästi näib minevat. "Naine, lase see pagana peni sisse ja anna talle malka," ütles ta.

Garm veeres ülepeakaela kööki, silmad püsti peas ja keel ripakil. "Appi!" karjus ta.