KIVISTISED JUTUSTAVAD
Kõik see, mida teadlased dinosauruste kohta öelda oskavad, põhineb kivististe uurimisel. Kivistised ehk fossiilid on hävinud loomade või taimede jäänused, mis on säilinud kivimite sees. Kivistiseks on muutunud ainult sellised surnud loomad, kelle laip ei ole kõdunenud. Selline protsess toimub juhul, kui õhk laibale ligi ei pääse. Näiteks on leitud tuiskliivas või liivatormides hukkunud ja õhukindlalt liiva alla mattunud dinosauruste kivistisi. On leitud ka tõusuvees uppunud dinosauruste kivistisi, kelle laibad säilisid veekogude põhja ladestunud mudas. Surnud dinosauruse liha kõdunes tavaliselt kiiresti, alles võisid jääda luud ja hambad, kuid neidki lagundas aegamööda vesi. Mõnikord juhtus, et vees sisalduvad mineraalid ladestusid lagunevate luude poolt jäetud tühimikes. Luud asenduvad aja jooksul kõvade mineraalidega, nagu näiteks raudfosfaatide või ränidioksiidiga. Paljud leitud kivistised on tekkinud just sel teel. Kivistunud võib aga olla ka luid algselt ümbritsenud muda või liiv, mis endas luud säilitab. Miljoneid aastaid hiljem võib maapind kerkida ja kivistisi sisaldav kivim nähtavale ilmuda. Külmad, vihmad ja voolav vesi teevad oma töö ning kulutavad tasapisi kivimi pealmisi kihte, kuni kivistised välja ilmuvad. Mõnikord on avastanud kivistisi kaevurid ja teetöölised täiesti juhuslikult oma tööd tehes. Teadlikult otsivad kivistisi paleontoloogid - teadlased, kes on spetsialiseerunud kivististe uurimisele. Kivistisi otsitakse sealt, kus jõed, mered või inimesed ise on paljastanud mesosoikumi ajal ladestunud kivimeid. Kõige tõenäolisemaks leiukohaks on lademed, mis on tekkinud kunagistest liivaluidetest, järvemudast või jõesuudmeis paiknenud liivavallidest. Kivististe otsijad uurivad rannajärsakuid ja veeuurdeid, kust võib leida väljauhutud kivistisi. Töötades suure põhjalikkusega, on võimalik mõnikord üksikutest detailidest kokku seada peaaegu terve kivistunud dinosauruse luustik. Ühe leiu eemaldamisele kaljust võib kuluda kuid, isegi aastaid. Esialgu raiutakse leiud välja kirkaga. Kuna kivistised võivad olla haprad, võetakse appi kaabitsad, peitlid, meislid ja harjakesed, et puhastada luud kivimitest. Dinosauruse kivistise väljakaevamine on alles uurimistöö algus. Edasi toimetatakse kivistis muuseumi, kus eksperdid seda laboratooriumides põhjalikult uurivad. Pudedate luude kõvestamiseks on olemas spetsiaalsed vahendid. Transportimiseks pakitakse leide hoolikalt nagu habrast portselani: luud mähitakse ükshaaval pehmesse õhukesse paberisse ja neid hoitakse igasuguste põrutuste eest. Muuseumis pakitakse kivistised lahti. Luude lõplik puhastamine võib kesta aastaid. See on filigraanne töö. Kasutatakse haamreid, peitleid, täpsema töö juures isegi hambapuure. Viimane lihv antakse graveerimisriistade ja -nõeltega. Kui kivistised on puhastatud, üritavad paleontoloogid välja selgitada, kuidas leitud luud omavahel kokku sobivad. Metallklambrite ja -liigendite abil taastatakse oletatav skelett. Paljude inimeste aastatepikkuse töö tulemusena võib lõpuks dinosauruse skeleti muuseumis inimestele vaatamiseks välja panna. Samal ajal uurivad paleontoloogid dinosauruse luid edasi. Kolju järgi võib öelda, missugune aju, missugused silmad, nina ja hambad olid selle omanikul. Selle järgi võivad teadlased oletada, kui hästi oli dinosaurus suuteline mõtlema, nägema ja haistma ning missugust toitu ta sõi. Jalaluude järgi võib oletada, kuidas ta liikus. Luudel võib avastada jälgi musklites, mis kunagi ammu luude külge kinnitusid, ning nende järgi saab taastada musklite kuju ja suuruse. Nii on teadlased suutelised kaunis täpselt kirjeldama, mismoodi dinosaurused välja nägid ja kuidas nad elasid.
Dinosauruste saladused. - Tln.: Perioodika, 1994. - Lk. 44 - 46. |