ESIMESED JULGED ÕHUMERES
Kes kordki on purilennukiga üle metsade ja nurmede liuelnud, ei unusta seda eales. Inimene saab vahest just siis aimu sellest, milline võiks olla tunne siis, kui sa ise lennata suudad. Tegelikult polnud linnud kaugeltki esimesed, kes lendamise imelise oskuse omandasid. Enne neid olid sellega hakkama saanud putukad ja tänapäeva sisalike vaarisad. Samal ajal kui maapinnal ukerdasid ringi dinosaurused - suured ja väikesed, üritasid esimesed sisalikud ühelt puult teisele liuelda. Mõnel neist oli üks esikäpa varvastest uskumatult pikaks veninud. Pika näpu ja kere vahele oli aga nahkjas tiib pinguldunud. Täpselt nagu nahkhiirel. Lendsaurused või lenddraakonid polnud kuigi head lendajad. Neile istus liuglemine. Olgu siis uhkelt ühelt puult teisele või mere kohal nagu tänapäeva albatrossid või suured kotkad. Lendsaurused kasutasid oskuslikult ära maapinnalt tõusvaid sooje õhusambaid ja kruvisid neis pusides end kõrgele taevalaotusesse. Sama moodi toimivad tänapäeva toonekured, kotkad ja kullid. Piisava kõrguse saavutanult lauglesid nad kaugemale. Ka madalal merelainete kohal lennates saab edukalt kasutada tõusvaid õhuvoolusid. Sedagi jõudu kasutasid ära osa lendsaurustest. Mõnedel lendsaurustest polnud saba ollagi. Nemad kannavad pterodaktuluse nime. Sama moodi nagu tänapäeva nahkhiired lendasid pterodaktulused laperdades putukate jälil. Öösel puhkasid aga parvedena okste või kaljude küljes. Teistel oli aga uhke, kärbsepiitsa sarnane saba pikalt taga. Nemad liuglesid merede kohal ja napsasid kalu. Kellelgi neist polnud sulgi seljas. Enamikul oli hoopistükkis suu paksult hambaid täis. Lendsaurused olid enamasti pisikesed. Nii varblase ja kanakulli vahepealsed. Vaid üksikud hiiud äratanuks oma koletute mõõtmetega tähelepanu. Sellistel lendsaurustel tuli ühest tiivaotsast teiseni 17 meetrit. Seega sama palju kui suurel reisilennukil. Tõsi - nii pikkade tiibade omaniku kere oli kõigest jaanalinnu suurune.
Nipitiri. Veebruar, 1996. |