VÕSAÜLANE
E. Tali

Pika varre otsas kasvab lumivalge õis. See on päikesepaistelise ilmaga lahti, halva ilmaga suletud ja longu vajunud. Pärjapunumiseks ja koju vaasi viimiseks ei maksa ülast korjata. Ta närtsib kiiresti. Endisel ajal tarvitati ülaseteed arstirohuna. Veel arvati, et kes kõige varem puhkenud ülaseõie ära sööb, ei karda kogu aasta külma. Kuid ülast ei tohi hoopiski süüa! See taim on nii mürgine, et isegi kariloomad hoiavad temast eemale.

Vana jutt pajatab: Muiste oli lumi värvitu. Lumi palus lilli: "Kes mulle oma õievärvi annab?" Ükski lill ei raatsinud anda. Ainult võsaülane oli helde. Sellest ajast ongi lumi valge ja rahvasuu nimetab ülast lumelilleks, lumikannikeseks või koguni jäälilleks.