VANAEMA LILLED
L. Tigane

Vanaemal oli tagatoas aknal kaks lille. Üks oli pikkade vartega kaktus, teine mirt. Aga mõlemad olid nii suured, et kui nad kahekesi kõrvu aknal seisid, siis oli tuba päeva ajalgi õige pime. Tükk aega pidid silmi harjutama, kui midagi näha tahtsid. Kaktus, sellest vanaema suurt ei hoolinud, oli niisama kord juba jäänud. Aga mirt - sellele ta oli uhke. Oli ka põhjust olla - kõik, kes meilt mööda käisid, kiitsid, et küll see mirt on suur, niisugust pole näinudki ennemalt. Tüdrukud, kes hakkasid mehele minema, käisid vanaemalt pruudipärga otsimas. Ega see mirdile midagi teinud. Lõikasid need mõned oksad ära, sedajagu või veel rohkemgi kasvas uusi jälle juurde. Veel enam aga kui pruudikrantse, viidi meilt mirdi kasvusid. Kuid teistel ei tahtnud nad sugugi nii hästi kasvada kui vanaemal. Mõnel närtsinud kohe ära, mõnel ajanud mõni üksik vars püsti - mitte võrreldagi vanaema mirdiga.

Ükskord talvel - mina olin siis linnas - vanaema mõelnud, et kaua ta seda kaktuserämpsu siin aknal hoiab. Ilus pole ta sugugi, ainult varjab aknal valgust ja kasta teist ka veel iga päev. Mõelnud, et vaja õige tühi ära visata. Aga parajasti olnud kangesti külmad ilmad, vanaemal jälle meel hale toas kasvanud lille järsku pakase kätte viia. Tõstnud siis teise sängi alla, et küll ta kuivab seal isegi ära. Ja jäänudki kaktus sängi alla terveks talveks.

Kevadel läks vanaema kaktust välja võtma, et nüüd on ta niikuinii kuivanud, pole enam kahju aia taha visata. Aga mis kaktus oli teinud?! Ajanud end üleni õienuppe täis. Vanaema vaatab, imestab, pühib lille tolmust puhtaks ja tõstab aknale. Küll see kaktus läks siis toredasti õitsema. Suured punased õied ja iga varre peal ikka kohe paar-kolm tükki. Päris võõraid inimesi tuli sisse küsima, et mis lill see teil seal aknal, - õitseb nii, et jumal hoidku. Mirti ei pannud enam keegi tähele, seda nagu poleks olnudki.

Varsti pärast seda läks vanaema linna onu juurde - onunaine oli saanud väikese poisi ja vanaema pidi aitama seda vannitada. Maale jäime mina, Mikk ja tädi Selma.
Esimene päev kohe, nagu vanaema ära läks, oli vihmane. Istusime Mikuga tagatoas ja vaatasime aknast välja. Seal polnud aga mitte midagi näha peale õunapuu, mis akna all alati seisis. Siis hakkasime ajaviiteks lilli uurima. Mulle tuli järsku niisugune mõte, et küll oleks ilus, kui mirtki läheks nii toredasti õitsema nagu kaktus kevadel. Et kui juba kaktus nii uhke välja nägi, missugune siis veel mirt peaks olema.
“Kui tõstaks ta väheks ajaks sängi alla? Vahest läheb?” arvas Mikk.
“Tõstame,” ütlesin mina, “kui see kaktusele hea oli, mis halba ta siis mirdilegi teeb?”
Vedasime siis mirdi aknalt sängi alla. Oli teine õige raske, andis sikutada. Ja sängi alla ei tahtnud kuigi hästi mahtuda: latv paindus vastu sängi põhja kõveraks. Aga meie mõtlesime, et mis see talle ikka ära teeb, kaua ta seal on, eks ta siis ennast siruta, kui jälle välja saab.

Läks umbes nädal aega mööda, kui Selma-tädi ütles, et täna tuleb vanaema koju. Jooksime Mikuga ruttu mirti aknale tagasi viima, olgu ta siis juba õienupus või mitte. Oli niisugune aimus, et ega vanaema vist taha, et tema mirt on sängi all. Tõmbasime lillepoti välja - kus mirt oli puha ära kuivanud ja lehed maha visanud, terve tagumine nurk oli neid täis. Ja õienuppe - mitte ühtegi. Kohkusime hirmsasti. Mis nüüd teha? Aga ei osanud midagi paremat, kui tõstsime lille aknale tagasi ja kastsime hästi veega - vahest läheb veel kasvama?

Oi seda pahandust siis, kui vanaema tuli! Enne läks Selma-tädi kallale, et miks see lille pole kastnud. Selma-tädi vastu, tema polevat lille näinudki, arvanud, mine tea, kellele vanaema teise ära on kinkinud. Meie Mikuga pugesime alla linaligude äärde ega julgenud enne õhtut koju tulla. Õhtul tuli muidugi seletamist, aga siis polnud vanaema enam nii vihane kui esialgu. Küll hoolitsesime pärast seda mirdi eest, vahel kastsime kõik kordamööda, aga rootsikuks ta jäigi.

Tigane L. Tera siit ja teine sealt.- Tln.: Eesti Raamat, 1968.- lk. 11-12