MARDI PEENAR
E. Esop

Juba vara kevadel oli vanaisal esimene asi minna aiamaale. Temale meeldis peenarde tegemine ja igasuguste taimede istutamine. Kõige rohkem meeldis talle aga lõigata õunapuude ja marjapõõsaste oksi, sest seda tegi ta veel enne, kui peenarde kaevamisele asus.

“Mis siin ikka imestada,” ütles tädi Mai vanaisa kohta. “Kellel siis veel peaks aias kord valitsema kui mitte ühel agronoomil?”

“Maamehe hing,” ütles vanaema seepeale, “muudkui songiks aga mullas, lausa nuhtluseks see suvilakoht.” Ise aga läks vanaisaga igal laupäeval ja pühapäeval kaasa.

“Natuke peab ikka ennast värskes õhus liigutama ka, muidu kopita siin nelja seina vahel hoopis ära,” õigustas ta end kaasa sättides.

Ka Mart ja Jüri olid vanaisa truud seltsilised ja abilised. Nad aitasid rehitseda, õunapuid kasta, sõitsid jalgrattaga ja jooksid muidu ringi. Kõige toredam oli aga sooja ilmaga minna mere äärde suplema, sest nii vanaisa kui poisid pidasid lugu karastavast mereveest.

Suvilas olles käis vanaema kogu aiamaa läbi ja kiitis vanaisa, kes nii ilusad peenrad oli kaevanud. Siis aga märkas ta, et jupike peenramaad oli päris tühjaks jäänud.

“Panen õige sinna pisut porgandeid maha, sügisel hea omast käest võtta!” mõtles ta. Ja nii ta tegigi.

Kui ema järgmisel pühapäeval koos poistega suvilasse sõitis, märkas temagi aias tühja peenranurka ja otsustas: “Panen sinna õige pisut rediseid, siis hea teinekord võtta!” Ja nii ta tegigi.

Veidi hiljem kastis vanaisa aias maasikataimi, märkas sedasama peenranurka ja vangutas pead: “Kuidas ma ometigi selle unustasin! Torkan õige mõned kartulidki sinna, siis pole kaevamistöö tühja läinud!” Ja nii ta tegigi.

Alles järgmisel nädalavahetusel tuli vanaemal meelde öelda: “Panin sinna peenranurgale vähe porgandeid maha!”

Ema imestas: “Porgandeid? Need on redised, mis seal tõusevad, mina külvasin nad sinna!”

Vanaisa kuulas, tõstis siis pea ja muheles: “Siis on meil küll üks tore Tootsi peenar! Mina pistsin sinna hoopistükkis mõned kartulipabulad kasvama!”

“Tootsi peenar,” kohkus Mart vanaisa jutu peale, “kuidas siis Tootsi peenar? See on ju minu peenar! Meie Jüriga panime sinna kressiseemneid ja varsti kasvavad seal ilusad lilled, voh!”

Esop E. “Valge peaga poiss” .- Tln.: Eesti Raamat,1983., lk. 28.- 29.