LUMIKELLUKESE LUGU
See lugu juhtus siis, kui Kevad aastaaegaderiigist teele asus. Sületäite kaupa kandis ta oma vankrisse kirevaid lillelapsi ja seadis need kenasti istuma. Oli ju alla Maa peale jõudmiseks hea tükk teed sõita. "Kuhu nüüd?" pärisid uudishimulikud lillelapsed kooris. "Talve võimu väärama!" vastas Kevad. "Kes on Talv? Mis on Talv?" pärisid lilled - kevadlapsed - läbisegi. "Oh, vana ja valkjashall," kuulutas Kevad. "Ja hirmus laisk - ei viitsi päikesepalligi küllalt kergitada." Ja kõik tuhat lillelast naersid, aga tuhande esimesel, valgekellukal, hakkab kurb. "Vaene vana Talv," mõtles ta endamisi. "Kas talvel lillelapsi kah on?" päris kellukas areldi. "Või lillelapsi!" ütles Kevad. "Mitte ainustki. Vahel küll joonistab aknaklaasile jäälilli. Valgeid ja hästi külmi. Aga kauaks neid! Jõuan maa peale, naeratan korraks ja juba nad sulavadki." Valgekellukas ohkas ja jäi vait. Ja võib-olla sellepärast, et kellukas just vankri serval istus, tuli tal veider mõte alla hüpata ja vana Talve pisutki rõõmustada. Üsna märkamatult libistas kellukas end üle Kevade vankri veere. Oi, kuidas ta kukkus! Aina kukkus ja kukkus! Sel ei paistnud lõppu tulevatki - üksainus valge ja valge - prr! - kui külm see oli! Kevadelapse väikesed rohelised varbad hakkasid valutama ja ninaotsa ilmus ümarik läbipaistev tilk. "Tohoo! Kes sina siis oled?" küsis äkki külmast kõlisev hääl kelluka pea kohal. "Oled sa jäälill?" "Ma olen päris lill," lõdises kellukas vastu. Seda kuuldes läksid Talve pilves silmad päratu suureks ja selgeks. "Päris!" imestas Talv. "Mul pole ühtegi päris lillelast?" "Ma tean. Ma tahtsin sind rõõmustada…" võbises kelluke. "Aga sina oled külm ja kuri!" Talv tunnistas tükk aega pisikest kellukat ja ütles siis hoopis teistsuguse häälega: "Tule, ma katan su lumepalakaga kinni. Muidu külmudki kangeks." Sel ajal sõitis Kevad ikka lähemale ja lähemale. Juba oligi ta siinsamas - suure valge pilvenuka taga. Päike veeres talle kuulekalt kaasa ja hakkas oma soojade kiirtega lumevaipa suuri auke sulatama. Ja - ohh imet! Niiskelt lõhnavast mullast ulatus välja … lillevars, valge lumevärvi kelluke küljes. "Talve uus vemp - lumest kelluke!" hüüdis Kevad ja püüdis kellukest veeks sulatada. Aga see ei õnnestunud. Kelluke hakkas veelgi ilusamini õitsema. Alles nüüd tundis Kevad ära oma kadunud lillelapse. "Sina - valgekellukas!" imestas ta ja küsis siis hellitavalt: "Kas sa tahad, et ma hakkan sind nüüd lumikellukeseks kutsuma?" |