LUMIKELLUKE
Tegelased: Tuul, Päike, Lill, Pilv.
Tuul: (keerutab laval ringi, laseb deodorandist pahvakuid lillelõhna) Kevad on käes, kuulake kõik, kevad on käes! Ärgake talveunest!
(ilmub Päike, haigutab, raputab oma kiiri)
Päike: Tere hommikust, härra Tuul, tere hommikust! Milline meeldiv üllatus - lõpuks ometi on kevad käes! (Nuusutab, aevastab) Jah, tõesti, seda on tunda! Järelikult on mul vaja tööle asuda. Pean paistma, särama, sillerdama, lume üles sulatama ja kõiki soojendama.
Tuul: Näete hea välja, proua Päike. Aga teate ju, et ma ei saa ühel kohal kaua viibida,lendan edasi, et kõigile uudist kuulutada. Nägemist!
Päike: Nägemist-nägemist, te meelitaja. Ma peangi hea välja nägema, mind vaatavad ju kõik, keegi pole minu suhtes ükskõikne. (Võtab käsipeegli ja uurib end sellest) Oo, mu soeng on korratu. (korrastab end) sedasi...peab nüüd hoolega paistma hakkama (lehvitab ägedalt kiirtega).
(Maa seest kasvab aeglaselt välja tikksirge Lill)
Päike: Oi, kes see sealt tuleb? Väike lilleke - tere!
Lill: (vaikselt) Tere.
Päike: Nii armsake, aga kui nõrguke ja kahvatu!
Pean teda rohkem soojendama, seda selle kevade esimest lille. (Päike liigutab oma kiiri, Lill kasvab veel veidi, kuid siis kasv peatub ja vähehaaval hakkab ta longu vajuma)
Lill: (veel vaiksemalt) Kuum on. Liiga kuum!
Päike: Palun sind, mu väikseke, räägi kõvemini. Olen ju kõrgel ega kuule sind muidu. Äkki on tal ikka veel jahe? Pean pisut soojemalt paistma.
Lill: (vajub veel rohkem longu) Kui kuum, kuidas tahaks juua!
Päike: Appi, temaga on midagi juhtunud! Kas ikka veel külm? Ei või olla! Mu väikseke, mu tütreke...Hei! Tulge appi!
Tuul: Näete, olengi juba tagasi. Aga, proua Päike, mis on lahti? Te olete nii erutatud.
Päike: Vaadake seda lillekest seal all. Ma soojendasin teda, ma armastasin teda, kuid tema vajus longu!
Tuul: (uurib Lille lähemalt) Las ma katsun ta pulssi ja kuulan ta südant. Selge, ülekuumenemine kuivuse tundemärkidega. Ma määran raviks kiire kerge kevadise vihmasaju.
Päike: (jahmunult) Ülekuumenemine! Ja mina arvasin, et tal on külm...
Tuul: Nii, proua Päike, meil pole aega kaotada.
Lubage, et esitlen teile üht prisket pilvepoissi, kelle ma just kinni püüdsin. Lükkan ta mõneks ajaks teie ette. Siis suudame ehk esimese kevadlille päästa.
Pilv: (ilmub Päikese juurde, rääkides nätsutab nätsu) Terekest siis kah,
proua Väike! Arvestades sellega, et mul on kiire...
Päike: Minu nimi on Päike! Oh, ma olen nii õnnetu, alalõpmata peidetakse mind
pilvede taha. Ma ei saa peaaegu kunagi näha vihmasadu...Kas ma võiks natukenegi piiluda, kuidas mu Lill jälle õitsele puhkeb?
Tuul: Kallis proua Päike! Kui te pealt vaatate, kuidas vihm sajab, peab ju kokku kutsuma vikerkaare, aga see pole sugugi lihtne - värvid on alailma mööda maailma laiali. Kui nad lõpuks kokku saad, ajavad nad veel oma järjekorda segi...
Päike: Palun Teid ikkagi, härra Tuul, tehke mulle see teene!
Tuul: Hea küll. Näiteks suvel ju võiks.
Pilv: Kuulge, mul on kiire, aitab lobisemisest. Kas ma saan juba sadama hakata? Olen nii raskeks läinud, et ei saa enam hetkegi oodata! Kus on see teie abivajaja?
Tuul: Kohe, kohe, kannatage pisut, noormees! Lõpetan siin daamiga jutuajamise, viisakus ennekõike!
Pilv: Ma sain aru, et tulin siia asja pärast, kiirabi korras...
(Lill ohkab ja vajub maha)
Tuul: Nüüd ei aita meil enam kiirabist, vaja on lausa reanimatsiooni! Üks-kaks-kolm, tähelepanu, valmis olla, sadu lahti!
(Pilvest hakkab sadama vihma. Päike üritab ühelt ja teiselt poolt Pilve tagant piiluda, kuid Pilv ei lase. Lill hakkab end aeglaselt sirgu ajama)
Lill: (vaikselt) Nii i-me-li-ne, kõik voolab ja lõhnab, ma vist ei surnudki! Kui magus küll see vihm on!
Tuul: Stopp, küllalt, muidu tuleb üleujutus!
Pilv: (raputab end) Ega mul polekski piiskagi rohkem. Näete, kui kergeks ma olen muutunud!
(Hüpleb ringi) Noh, tore, et kõik hästi läks ja lillepreilile ikka hing sisse jäi! Mul muudki tegemist, pean ujuma minema, ciao!
Päike: (hüüab talle järele) Aitäh abi eest! Noormees oli küll veidi kasvatamatu, kuid arvatavasti sooja südamega. (pöördub Lille poole) Mu tütreke, sa oled elus! Ja kui ilus sa veel oled!
Lill: (häbelikult) Kas tõesti olen ilus?
Tuul: Imeilus.
Päike: Ulatage talle mu peegel, palun! (Tuul viib peegli Lillele, too uurib end sellest)
Lill: Ah see ongi ilu? Siis olen ma vist jah ilus. Aga mis mu nimi on?
Päike ja Tuul: (omavahel) Mis me talle nimeks paneme? (Sosistavad) Ristime su Lumikellukeseks!
Lill: Lumikelluke, lumikelluke, lu-mi-kel-lu-ke. Milline tore nimi! Kuid mida see tähendab? Mis on lumi? Mis on kelluke?
Päike: Las ma jutustan sulle...alles äsja oli meil talv, igal pool aina lumi ja lumi, niisugune kohev ja valge, sama valge nagu sina...
(rääkides muutub ta hääl üha vaiksemaks, kuni lõpuks kaob)
Ajakiri "Täheke" Nr.5 1998