KUIDAS TAIMED OMA LAPSI KODUST ÄRA SAATSID
Elar Kuus

Taimedel sündisid suve jooksul lapsed - seemned. Muidu rõõmu palju, aga ühes asjas oli muret.

"Asume juba nii tihedalt koos, et meie maimukestel siin elamispinda pole. Neid kuskile mujale kanda me ei suuda, juured mullas kinni. Kuidas lapsi avaratele kasvukohtadele läkitada ja vaenlaste eest kaitsta?"

Taimed mõtlesid, mõtlesid, kuni igaüks midagi välja nuputas. Kuusk ütles: "Mina usaldan kergust ja kõrgust."

Ta peitis oma kerged seemnelapsed soomustatud käbisse, käbi tõstis kõrgele latva. Seal kiikus käbi väljaspool ohte kui häll, kuni väiksekesed olid küpsed kodust lahkuma. Käbi avanedes liuglesid nad tuules eemale, lagendikule.

"Mina loodan mõrule ja tõrule," lausus tamm. Ta puistas lastele pipart peale ja sulges nad kindlatesse tõrudesse. Tõrud sõlmis oksa külge. Kui orav neid sealt siiski pähklite pähe oma pessa tassis, pudenes neist mõnigi murule, kus oli ruumi suureks sirguda.

"Mind aitab nägus pale ja väike vale," arvas pihlakas. Ta pistis lapsed punasesse marja, mis linde ligi meelitas. Ühtlasi tilgutas ta nii haput mahla, et linnud osa saaki nokast pillasid.

Härghein oli liiga kehv, et laste jaoks rohkemat teha: ta kleepis igale neist vaid raasukese mett selga. Sipelgas, kes maiustust märkas, hakkas lutsima ja viis lapse kaasa. Ent kui mesi teel otsa lõppes, sipelgas vihastus ning viskas lapse maha. Seda härgheinal vaja oligi.

Varsakabi seisis kraavis, kust vesi läbi voolas. Tema läkitas lapsed pisikestes paatides uut kodu otsima.

Takjal, kes maantee ääres elunes, ei olnud vett ega mett, küll aga piisavalt uljust. Ta sidus mudilased puntrasse ja varustas konksudega. Nagu keegi mööda liikus, haakis takjas talle oma lapsepuntra külge.

Kask seadis oma poistele - tüdrukutele tiivad õlale. Vaher varustas jõnglased propelleritega. Võilill ja ohakas kinkisid põnnidele valged langevarjud. Oi seda lendamist üle niitude ja väljade!

Oli ka ägedaid taimi, kes relvaga võitlesid. Hiirehernes tippis lapsed kauna sisse, mille kõveraks vibuks kuivatas. Kes ta lapseterakesi hirmutas, seda tulistas hernes kui haavlitega.

Lemmalts, taimeke niiskest võsast, kasvatas oma väetikesi kõdras, mis puudutusel pauguga lõhkes nagu väike pomm, paisates seesolijad nelja ilmakaarde. Ühe hoobiga nii ründajat ehmatatud kui ka lapsed ära saadetud!

Siis aga ilmus teiste sekka veel üks puu. Tema kussutas seemnekesi üsna madalal maitsva vilja sees.

"Tohoh!" hüüdsid naabrid. "Kas sina ei karda?"

"Ei," kostis puu. "Sest siin kõnnib inimene."

"Tema just kõige hullem vaenlane ongi!"

Kuid puu ei lasknud end heidutada. Vastupidi. Kui inimene lähenes, sirutas ta temale oma vilja vastu.

"Sina, mu helde õunapuuke!" rääkis inimene. Ta andis õunapuule suurema platsi kui ühelgi teisel oli, ning kaitses teda taraga. Aga õunapuu lapsi kandis ise laiali, ja mitte ainult lähemasse ümbrusse, vaid tervesse maailma.