KAVAL NÕGES JA LIHTSAMEELNE LILLELAPS
Heino Väli

Eks kevad ole tärkamise aeg, ja juhtuski siis nõnda, et peenral ajasid idulehed mullast kõrvuti välja astritütar ning nõgesepoeg. Rutaka uudishimuga sirutasid nad ninakesed päikese poole ja püüdsid lausa teineteise võidu kasvada. Ja miks mitte kasvada, kui muld oli kohev ning rammus, päikest palju, aga kui janu kiusama kippus, käis vana aednik peenra kastekannuga heldelt üle. Ei olnud astritütar ainus aster ega nõgesepoeg ainuke nõges peenra peal. Juba varsti polnud peenral musta mullalapikestki näha. Ja kui siis vana aednik kord jälle kastekannuga tuli, jäi ta pead vangutades peenra juurde seisma.

“Mh - igal kevadel ikka üks ja sama!” ütles aednik endale ja pani kastekannu käest. “Siblid küll sorditud seemne mulda, aga juba varsti on külv nõgest ning maltsa täis. - Ega midagi, tuleb umbrohi välja kiskuda.” Seda hakkaski ta kohe tegema.

“Kullakene,” ütles nõgesepoeg astritütrele, “ole hea naaber ja varja mind oma lehtedega.”

“Ära seda tee, astrilapsukene!” laitis vana elutark seemneporgand nõgese jutu vahele. “Ei ole ma veel näinud, et lill nõgese seltsis kasvab.”

“Pea suu kinni, vanamutt, mida sina ka mõistad!” hüüdis nõgesepoeg porgandimammile ja puges astritütre kaenlasse. “Vaata, kui tilluke ma olen. Jaksan mina siis sinule häda teha?!”

“Tilluke oled sa tõesti!” naeris astrilaps. “Ning ega seegi vale ole, et porgandimuti ei mõista midagi.” Ta peitis nõgesepoja vastutulelikult oma lehtede varju ja pettiski ära vana aedniku.

“Rumal astrilaps!” ohkas seemneporgand. “Ei sellest head tule.”

Kuid astrilaps ainult naeris ja sirgus pisitasa pikemaks.

Aga ühel päikeselisel päeval oli astritütrel naeruhimu äkki kadunud.

“Kuule, nõges,” ütles astrilaps. “Sinu juured joovad minu juurte eest vee ära.”

“Kena küll!” hakkas nüüd nõges omakorda naerma. “Mulle hoopis tundub, et asi on just vastupidi!” nõnda kasvasid nad edasi.

“Kuule, nõges,” kurtis astrilaps. “Sinu lehed varjavad minu lehtede eest päikese!”

“Kõnni minema, kui sul kitsas on!” naeris nõges.

Aga eks me tea - ei olnud astrilapsel kuhugi kõndida.

“Kuule, nõges!” ahastas astrilaps. “Sa oled lai ning kõrge kui põõsas, aga mina alles missugune maimuke! Luba mu juurtele tilgake vett, lehtedele killukegi päikest!”

“Ole ainult lahke ja võta kui palju kulub!” naeris nõges mürinal. Ta sirutas juured sügavamale mulda ja laotas lehed veelgi laiemale.

Siis tuli aednik. Kõrge nõges paistis talle juba kaugelt silma. “Kuidas siia nii suur nõges on kasvanud?!” imestas ta üliväga. Muidugi kiskus ta nõgese peenrast välja. Nääpsukest astrilast ta nõgese külje all ei märganud ja nõnda sattusid mõlemad kasvukaaslased umbrohuhunnikusse. Ainult et nõges juhtunu üle ei kurvastanudki: lehtede kaenlas küpsesid tal juba täis kasvatatud seemnekobarad.

Täheke nr. 6 / 1972