AEDVILJAD Aedviljad kasvasid nagu oskasid. Mõni kasvas maa sisse, mõni varre külge. Kuju ja värv oli ka igaühel isesugune. Hoopis teine pilt kui kolhoosi peedipõllul, kus kilomeetrite viisi ei näe ükski peet muud kui teisi peete, vaata justkui peeglisse. Hernes ronis osavasti mööda keppe ülespoole ja oli väga imestunud, kui kepid ootamatult ära lõppesid. "Mina kasvasin kiiremini kui kepid," rõõmustas ta. "Ongi tore, nüüd võin veidi puhata. Pean neid järele ootama, kuidas ma muidu taevasse saan." "Hernevars pole minu teada kunagi taevasse kasvanud, isegi mitte keppide toel," parandas uba tähendusrikkalt. "Rahvasuu räägib kellestki teisest." Kurgid kuulasid ja imestasid: kes see räägib? Nad arvasid, et peale nende polegi aias kedagi. Ligi maad lehtede varjus kössitades nägid nad ainult kurke. Kui nad korvi olid korjatud, nägid nad ainult kurke. Ja soolveetünni ritta laotuna nägid nad ainult kurke. Nende maailm oli väga ühekülgne ja piiratud. Ega kõrvits ka palju midagi vaatama ulatunud ja vestelda polnud tal kellegagi. Kõrvitsad pannakse kasvama teistest taimedest eraldi, nii kaugele kui võimalik. Nende vartest ja lehtedest võrsub ju niisugune padrik, et iga teine vili murraks seal kaela. Kõrvitsad vajavad mullast väga palju toitu, aga selle-eest kasvavad nad ka suuremaks kui keegi teine. Omaette külitades võttis kõrvits muudkui kaalus juurde ja ümises rahulolevalt: "Mulda läheb seeme väike, sellest sirgub kuldne päike." Sirgumisest küll eriti rääkida ei saanud, kõrvits vajus järjest rohkem laiuti ja losakile, aga katsu sa sellise kehakaalu juures ennast sirgu ajada. Peaasi oli kasvada lihavaks ja kollaseks, kuldseks nagu päike. Porgandid, kaalikad, punapeedid ja muud maa sisse kasvavad aedviljad vaikisid ja ootasid. Nende suurust ja tublidust ei saanud keegi enne mõõta, kui nad maa seest välja on tõmmatud. Igaks juhuks oli targem kelkimisest hoiduda. Oli seda ennegi nähtud, et lopsakad porgandivarred kasvatasid väikese haralise äbariku. Siis ei kiitnud keegi: "Oi, kui suured lopsakad varred!" Võib-olla ainult siga küna juures kiitis, kui ta haljaid lehti krõmpsutas. Aga mis maksab üks sea kiitus! Kapsas, nime poolest valge peakapsas, kasvatas murelikult ja vaikselt oma lehti, alatasa uurides, ega mõni ulakas kapsauss juba jaole ei ole juhtunud. Ta oli väga hädas, see kapsas, tal läks kogu aeg segamini, mitmenda lipi lipi peale ja lapi lapi peale ta parajasti valmis sai. Tagantjärele on neid võimatu kokku lugeda. Ta mõtles sajanda lehe juures kasvamise järele jätta, aga et tal loendamine segamini läks, siis kasvas ta harjumusest muudkui edasi. Oli selles aias ka üks väga uhke ja upsakas vili. Ta oli kõrge ja sirge nagu lill. Muidugi mitte lillkapsas, kes hoidub madalale maadligi ja peidab end tagasihoidlikult lehtede varju. Õitsev aedvili oli sibul. Muidu on sibulal lopsakad rohelised varred, mis kõlbavad võileivale ja salatiks, ning mulla all terve trobikond mugulaid. Aga see uhke sibul ajas püsti kimbu jämedaid torusid ja iga toru otsa upitas ümmarguse valkja õisiku. Alati, kui perenaine aeda tuli, vaatas ta sibula varretorude poole ja ütles: "Muudkui õitsed, aga kasu pole sinust midagi. Putkeläinud sibul ju toiduks ei kõlba ja saaki ka ei anna, ainult näputäie seemneid." Nii oligi. Kõige oma upsakuse peale sai sibul ainult sellega hakkama, et pingutas mulla sisse kasvama haisvad mustad tüükad. "Minust pidi saama pealt kullakarvaline, seest siiruviiruline," pahandas sibul ja ei tahtnud ennast kuidagi süüdi tunnistada. Ja ega see olnudki tema süü. "Sibul sai talvel külma," teadis till rääkida. "Kui on halvad hoiutingimused, siis mõjub paratamatult iseloomu peale." |