SIIL AJAB KARU PESAST VÄLJA

Kord tuli ühel tuisusel õhtul siil karu juurde ja palus, et see talle oma pesas ruumi annaks. Karu lubas siili hea meelega enda juurde korterisse.

Esiotsa oli siil kaunis rahulik kaasüüriline, aga läks ikka julgemaks ja julgemaks, ajas oma okkad õige laiali ja hakkas juba karule tüliks olema. Viimaks ei olnud ka karul enam kuidagi elu. Ta hakkas oma võõrale ütlema:

"Meil oli esiteks küll hea, aga nüüd paistab, et minu maja meile mõlemale elamiseks kitsas on ja teine meist peab vist välja minema."

Siil kostis rahuga:

"Seda näen minagi, et me enam kahekesi läbi ei saa. Aga mul on siin üsna hea elada. Küllap see välja läheb, kel kitsas on."

Karu süda sai täis. Ta hakkas siili karistama: taris turja pealt kinni ja tahtis välja visata. Siili okkad torkisid valusasti. Varsti olid karu nina ja suu verised. Metsaott hakkas kange valu pärast karjuma, jooksis pesast välja ja pidi uue ulualuse eest muretsema hakkama.