METSAEMA
Ükskord läinud Nurga-Vana Pakametsa jahile. Vantsinud mees terve päeva, sumbanud sügavas lumes, jääpurikas habemes, aga ei kedagi - paun ikka seljas tühi, mitte ühtki looma polnud püssi ette jäänud. Lühike talvepäev hakanud juba õhtusse kiskuma. Videvikus jõudnud Nurga-Vana Päride mäele, ja näinud, et ühe haralise männi oksal istub laanepüü. Kahmanud otsemaid püssi seljast, et linnule pauk panna. Tõstnud püssi palge, vedanud kuke vinna, sihtinud ... ja siis ... näinud ehmatusega, et tema ees oksal ei istu ühti püülind, vaid hoopis väike hall eideke, kes koob hõbedaste varraste välkudes sukka! Püss vajunud Vana käes otseti. Põlved hakanud värisema. Ega muud, kui pööranud kähku ümber ja sumanud otse läbi hangede metsast välja. Tagasi pole julgenud vaadata. Pärast saanud aru küll, et nägi metsaema, kes niiviisi oma tibusid jahimehe käest päästis.
Kuidas metsaema võis veel loomi aidata? ………………………………………………………………… ………………………………………………………………… ………………………………………………………………… ………………………………………………………………… ………………………………………………………………… |