JÄNES ASTUB KEELUST ÜLE I
A. Jakobson

Muiste võis jänes süüa igast puust. Ta pidi aga meeles pidama, et ta kunagi kõike koort ära ei näri, vaid ikka nii palju järele jätab, et puu põdema ei hakkaks ega ära ei kuivaks.

Ühel päeval maiustas jänes õunaaias noorte viljapuude kallal. Näksis siit ja näksis sealt, oli aga juba liiga kõva kõhutäie söönud ega tundnudki enam suuremat isu, - mõtles, et kui oleks õige peale hammustada veel midagi niisugust hirmus peent, mida pole ükski teine loom seni maitstagi saanud.

Järsku märkas jänes plangus augukest ja lipsas sellest läbi. Näeb: siingi laiub uhke aed, ja igal pool, kuhu aga silm vaatama ulatab, kasvavad ilusad noored kapsapead.

Jänes polnud kapsast seni eluilmaski proovida saanud - oli ainult jutte kuulnud, et see olevat väga hea - ja niipea kui ta esimese lehekillukese suhu pistis, tundiski ta, et see oli tõepoolest väga meeltmööda. Sõi siis nii mehemoodi, et kapsapead aina kadusid.

Äkitselt astus peremees aeda, kadakane kepp käes. Jänes teadis, et tal pole midagi head oodata, ja putkas laastatud kapsaaiast otse metsa. Peitis enda põõsasse, jäi nõnda kolmeks päevaks varjule.

Viimaks tundis jänes, et kõht hakkab juba tasahilju tühjaks minema ja et nälg kipub jälle varaks. Puges kikivarbail põõsast välja, vaatas ringi, ei näinud vihast peremeest enam kuskil, hakkas kohe suure kiiruga toitu otsima. Katsus siit ja katsus sealt, kuni leidis viimaks lõhmuse. Ja rõõmustas kohe nii, et hüppas kõrgele õhku: lõhmuse koor maitses hoopiski paremini kui kõigi teiste puude koored kokku, lõhmuse koor maitses paremini kui kapsaski, mida ta oli hiljuti proovinud!