HUNDI LOOMINE I

Kui vanajumal maailma ja kõik loomad oli loonud, küsis ta kuradi käest: "Mis sa arvad, kas pole minu töö kiiduväärt? Või arvad sa, et mõni tähtis taim või kasulik loom veel puudub? Või arvad sa, et mäed mitte küllalt kõrged, järved mitte küllalt sügavad pole?"

Niisugune lahke küsimine oli kuradile väga meelepärast. Ta võttis südame rindu ja vastas: "Ega su töö laiduväärt küll ole, aga minu arvates on ikka mõnda looma veel tarvis."

"Missugust looma siis?" küsis vanajumal imestades.

"Noh, ühte niisugust looma," vastas kurat, "kes metsa võiks kaitsta, et vallatud karjapoisid puid ei kooriks ega oksi maha lõiguks, et jänes ega kitseke õrnu kasvusid ära ei näriks."
"Kas ma siis ei ole vana karu ja roomajat ussi metsa pannud?"

"Oled küll," ütles vanatühi,"aga kui talv tuleb, heidavad need vahid magama, ja siis on mul ikka meel hale metsa nii kaitsjata näha nagu vaeslast."

Vanakurat tahtis aga ise ühe kurja looma luua, kes jumala õrnu loomi pidi murdma ja igal pool kurja tegema.

"Missugune loom puudub siis sinu aru järgi veel?" küsis jumal.
"Selle looma tahaksin ma ise luua, kui sa lubad," palus vanatühi.
"Hea küll, mul pole selle vastu midagi," ütles jumal.

"Aga ühte asja palun ma veel. Vaata, minul ei ole mitte seda jõudu, mille läbi ma oma loomale võiksin hinge anda. Kui sa mulle niisuguse sõna annad, küll sa siis näed, et minu loom sinu omadest mitte halvem pole."