KINDAD
Leili Andre

Varakevadine päike vaatab aknast sisse ja kütab tuba. See tuba, kuhu päike vaatab, on palju soojem kui teine, kus päikest pole. Väljas on pori. Aino mängis õues. Mängis ja sai poriseks. Nüüd on ta mängust väsinud.

"Vanaema, jutusta muinasjuttu!" Vanaema aga koob kindaid. Vardad lõgisevad.
"Mine jookse õues, näe, päike paistab!" ütleb vanaema.
"Ei, ma tahan muinasjuttu. Kuidas see oligi, et seened tantsisid ja vihmapiisad lõid trummi?… Räägi seda!"

"Oota, näe, kindakiri läks segamini. Ei ma saa rääkida, pean vaatama, et õigesti koon. See on keeruline muster."
"Aga vanaema, nüüd on ju kevad! Varsti tuleb päris-päris kevad ja siis tuleb suvi. Suvel on aga soe. Kindaid pole ju tarvis, pole enam üldse tarvis!"

"Oota nüüd. Mine mängima!" Vanaema koob. Aino ootab muinasjuttu. Siis tõuseb vanaema ja läheb kööki. Ta tahab juua, aga ämber on tühi. Vanaema võtab ämbri ja läheb kaevule vett tooma. Seisab kaevu juures viivu ja kuulatab: või siis kuldnokk on juba siin! Pikkamisi astub memmeke toa poole, täis veeämber käeotsas. Aino sibab talle vastu.

"Vanaema, nüüd sa saad mulle küll muinasjuttu jutustada! Ma harutasin selle kurja kinda üles. Nüüd pole sul enam tarvis vaadata, et kindakiri segamini ei läheks." Vanaema paneb ämbri maha. See satub lausa porilompi. Ütleb esialgu ainult: "Oh!" Aino vaatab imestunult vanaemale otsa. Siis laskub vanaema käsi lapse heledatele kiharatele: "Oh sa rumal laps…"

Täheke nr. 7 / 1970