KALTSUVAIP
Kui lapsed vanaemale külla sõitsid, oli vanaema kangakudumise lõpetanud. Suured kangaspuud seisid vaikselt toas, toetudes neljale sambale. Istepink, rindpuu ja tallalauad olid läikima hõõrutud, lõimepakk tühjaks saanud, see-eest riidepakule aga oli keritud paks vaibarull. Isegi Tarmo jäi imestunult seisma: mitte alati ei olnud vanaemal kangaspuid üleval. Kui Tarmo õhinal autodest rääkis, kinnitades, et masinatest teavad ainult mehed, vastasid õed nipsakalt: “Aga vanaema kangaspuud?” Jaa, vanaema kangaspuud olid Tarmolegi pähkliks. Ei kuulunud nad sisepõlemismootorite ega kosmoselaevade kilda. Vanaema ise ütles küll, et ega ta kangaspuid teab mis masinavärgiks pea, see rohkem muusikariist. Et kangaspuudel oma hääl: süstikuvõrin, soasahin, liigeste naks ja tallalaudade lips-lops. Et mida usinam kuduja, seda kenam viis. Et kangrutest on isegi laule loodud. Ja kui küünega üle metallsoa tõmmata, heliseb see nagu harf. “Tulite just õigel ajal,” rõõmustas vanaema laste üle. “Nüüd aitate mul kanga maha võtta ja lõimeotsad kokku sõlmida.” Kanga mahalõikamine on pidulik sündmus just nagu uue koolimaja avamine, ainult siin võis ühe lindi asemel palju kordi pidulikult kääridega naksata. Kui kangas oli akna alla päikese kätte maha laotatud, ütles Leili: “Küll on pikk!” “Sellel vaibal on hea mürada!” “Vanaema, millest sa vaiba kudusid?” küsis Kadri. “Oh, see on vanadest kaltsudest,” ütles vanaema. “Seda kutsutakse kaltsuvaibaks.” “Kas siis vanadest kaltsudest saab ilusaid asju teha?” imestas Leili. “Saab,” kinnitas vanaema. “Tõelised perenaised on ajast aega kokkuhoidlikud olnud. Nad lõikasid vanad rõivad ribadeks ning kudusid neist ise põrandariided. Kooti enamasti talvel, sest siis jäi muudest toimetustest rohkem vaba aega. Kui te mu vaipa tähelepanelikult vaatate, leiate sellest nii mõnegi tuttava asja…” Lapsed lasid käpuli vaibale ja hakkasid nagu raamatust näpuga rida ajama. “See kollane triip on minu vana mantel, millega ma lasteaias käisin!” hõikas Kadri, nagu oleks leidnud maast jäätise raha. "See punane on ema vana kleit,” näitas Leili sõrmega. “Ema oli sellega nii kena.” “See hall siin… need on ju vanaisa vanad püksid!” avastas Tarmo. Aga ükski laste avastustest ei kahandanud uue vaiba väärtust. Vastupidi - lihtne kaltsuvaip sai nende silmis võluvaibaks. Ei ole ühegi uue asjaga nii kena kodust tunnet kui sellega, mis kannab endas juba mälestusi |