TÄPID Ühes kohas oli palju täppe. Seal oli suur hulk täpiemasid ja kõigil neil oli palju täpilapsi. Ükski täpiema ei teadnud täpselt, missugused täpilapsed on tema omad, sest kõik täpilapsed olid täpipealt ühtemoodi ja läksid kergesti segamini. Iga kord ei teadnud täpilapsed ka ise täpselt, kes on nende täpiema. Ka täpiemad olid ju täpipealt ühte nägu. Kõige suurem segadus oli õhtuti. Vahel pimedaga juhtus isegi nii, et mõni täpiema pesi koos täpilastega ka mõne võõra täpiema puhtaks ja pani magama. Lõpuks läksid täpid täitsa segamini. Ükski täpp ei teadnud enam täpselt, kas ta on täpiema või täpilaps.
Pervik, A. Umbluu.- Tln. : Eesti Raamat, 1980.- lk. 12. |