Oksüdeerumisreaktsioonid

Oksüdeerumine on oksüdatsiooniastme suurenemine.
Redutseerumine on oksüdatsiooniastme vähenemine.

Tegelikult kaasneb mingi elemendi oksüdeerumisega alati ka mingi elemendi redutseerumine. Vältimaks pikka ja lohisevat terminit "oksüdatsiooni- ja reduktsioonireaktsioonid",  on keemikud välja mõelnud termini redoksreaktsioonid.
Redoksreaktsioonide käigus muutub mõne reaktsioonist osaleva elemendi
oksüdatsiooniaste.

Oksüdeerumisel loovutab element elektrone ja redutseerumisel liidab neid. Elektronide sidumise ja loovutamise protsessi saab kirjeldada elektronvõrrandite abil. Vähemalt alguses koostame elektronvõrrandid ühe aatomi kohta, on lihtsam:

H – 1e = H+ ja O + 2e = O2-

Ärge unustage, et elektron on negatiivne, seega vesiniku puhul

0-(-1) =+1 ja hapnikul 0+(-2) = -2


 Teeme nüüd ühe keerukama näite ka!

                                   III     -II        II   -II       IV -II        II   -II
                                  Fe 2 O 3 + 3 C O = 3 C O 2 + 2 Fe O
Redutseerub Fe3+ + 1e = Fe2+, oksüdeerija on Fe 2O3 raud(III)oksiid
Oksüdeerub C2+ - 2e = C4+ redutseerija on CO süsinik(II)oksiid.
Tuntumad oksüdeerijad on hapnik ( O2) , kloor (Cl2) , lämmastikhape (HNO3)…
Tuntumad redutseerijad on vesinik (H2) , metallid, süsinikmonooksiid (CO),
divesiniksulfiid (H2S) ……
Tuleb aru saada ka tõsiasjast, et see, kas mingi aine on oksüdeerija ehk redutseerija või
reageerib kogunisti oksüdatsiooniastme muutuseta, oleneb sellest, millega ta reageerib.
                                    I    -II  I      I    -II      I     -II       I     -II
Reaktsioonis        2 NaOH + H2S = Na2S + 2H2O oksüdatsiooniastmed ei muutu ja tegemist pole redoksreaktsiooniga.
                      I    -II   IV  -II        0       I    -II
                   2 H2S + SO2 = 3S + 2H2O - selles reaktsioonis on H2S aga redutseerija.    

 

Indeks