Vesi

Vesi on looduses üks levinumaid aineid. Vesi on kõikjal meie kõrval ja me ise koosneme suures osas veest. Paljudele loomadele on vesi elukeskkonnaks ja ka meile endile meeldib palaval suvepäeval end vette  jahutama pugeda
 

Hülged ja  vaalad  on imetajad nagu meiegi ja hingavad kopsudega. Mereloomad on sellise eluviisiga kohastunud, kui aga inimene peab tihti pikka aega  hinge kinni hoidma - nagu pärlipüüdjad -  tekivad tal mitmesugused haigused. Ilma varustuseta on sukeldutud rohkem kui 100 m sügavusele. Mõistlikuks sellist  harrastust lugeda ei saa. Allveesportlaste sukeldusujumises on distants 50 m, selle läbimine endast ohtu ei kujuta.

Kalad kasutavad vees lahustunud hapnikku ega pea hingamiseks pinnale tõusma. Hapnik lahustub vees halvasti ja sellest kõrgematele loomadele ei jätkuks. Püsisoojaste (linnud, imetajad) ainevahetus on intensiivsem ja vajab rohkem hapnikku.  Enamik gaasidest lahustub vees halvasti. Hästi lahustuvad: NH3, HCl, HBr ja HI  Märgatavalt lahustuvad: SO2, H2S ja CO2, viimase vesilahus on gaseeritud vesi (ja muud joogid).

Võiks arvata, et vesi on väga lihtne aine, valemgi kõigil peas - H₂O.
Tegelikult pole asi sugugi nii lihtne nagu paistab, vee molekulide vahel mõjuvad üsna tugevad jõud.

Keemikud kutsuvad neid jõude vesiniksidemeteks, need on tavalistest keemilistest sidemetest nõrgemad, kuid mõjutavad vee füüsikalisi omadusi märgatavalt. Vesi on tavatingimustel vedelik, aga tema raskemad analoogid, näiteks H₂S, on gaasid. Kui vee molekulide vahel ei mõjuks mingeid jõude, peaks tema keemistemperatuur olema umbes sama mis väärisgaas neoonil (s.o 27K = -246⁰C), sest tema molekulmass on ligikaudu sama nagu veel. Vee ootamatult kõrge keemistemperatuur on seotud sellega, et vesi ei koosne üksikutest H₂O molekulidest, vaid mitmest molekulist koosnevatest agregaatidest. Kui õpetaja küsib, mis on vee valem, ennustab see tavaliselt halba hinnet, aga ega tegelikult polegi see nii lihtne küsimus.

Indeks