Sihktiivalised ja nahktiivalised

Väikseimad sihktiivalised kuuluvad sirtsude hulka. Neid võib hõlpsasti ära tunda tagakeha tipuni ulatuva eesrindmiku jätke järgi. Need putukad heli ei tekita ning seetõttu pole neil ka kuulmiselundeid. Sirtsud elavad peamiselt kuivematel niitudel.

Sirts

Sirts

Kuidas tekitavad heli ritsikad? Aga tirtsud?

..........................................................................................................................................

Miks ritsikad ja tirtsud siristavad?

..........................................................................................................................................

Ritsikalised ehk pikatundlalised on, nagu nimigi ütleb, pikkade, sageli putuka kehast tunduvalt pikemate peente tundlatega.

Suvel võib ritsikate siristamist kuulda igal pool. See ei vaiki ka öösiti. Putukat ennast leida pole aga lihtne, niivõrd hästi on ta maskeeritud. Paljud troopilised ritsikad imiteerivad oma välimusega isegi puulehti või samblikke. Kuigi ritsikate tagajalad on muutunud pikkadeks hüppejalgadeks, liiguvad nad taimedel siiski rohkem kõigi kuue jala abil ronides. Hüppamisel sirutavad nad välja ka oma tiivad, mis aitavad hüppe pikkust suurendada.

Kaerasori

Kaerasori

Ritsikad on peamiselt röövtoidulised. Eesti suurimad liigidon peamiselt rohus tegutsev heinaritsikas ehk käsnasalvaja ja rohkem puudel ning põõsastel elav harilik lauluritsikas. Samuti kuulub ritsikaliste hulka õlgkollane pruunide vöötidega toakilk, kes elab inimelamutes. See 1,5-2 cm pikkune putukas on praegu haruldaseks jäänud, varasematel aegadel elas ta sageli talumajades, kus võis õhtul ning öösiti kuulda tema siristamist. Omapärase kehakujuga on maa-aluse eluviisiga kaerasori, kelle eesjalad on kohastunud kaevamiseks ning seetõttu labidakujuliselt laienenud, meenutades muti eesjäsemeid. Pimeduse saabudes tuleb see kuni 5 cm pikkune putukas sageli maapinnale ning lendab põrisedes ringi. Erinevalt teistest ritsikatest on tema tundlad üsna lühikesed.

Toakilk