Sihktiivalised ja nahktiivalised
Sihktiivalised on jässaka pikliku külgedelt kokku surutud kehaga enamasti rohelised või pruunikad putukad. Nende kõige tagumine jalapaar on muutunud pikenenud hüppejalgadeks. Siia putukarühma kuuluvad rohutirtsud ja ritsikad.
|
Rohutirts lennul |
Sihktiivaliste haukamissuistega varustatud pea on suurte ovaalsete liitsilmadega ning kolme lihtsilmaga. Tundlad on kehast pikemad (ritsikatel) või lühikesed (tirtsudel). Rindmikule kinnitub kaks paari tiibu. Eestiivad on kitsad, nahkjad, tagatiivad aga laiad, kilejad, hästi arenenud soonestusega. Pärast maandumist volditakse tagatiivad lehvikutaoliselt kokku ning tõmmatakse eestiibade alla varjule. Pikad eestiivad kaitsevad ülalt ja külgedelt ka putuka pikka tagakeha. Tagakeha lõppeb sageli lühikeste urujätketega ja emastel ka pika munetiga, mille abil nad oma munad pinnasesse või taimedesse munevad. |
Sihktiivalised on soojalembesed ning päevase eluviisiga putukad. Nad tegutsevad maapinnal taimede vahel, aga ka puudel ja põõsastel. Peamiselt toituvad nad rohttaimedest, vähem on rööveluviisiga liike. Sihktiivalistel on hästi arenenud helitekitamise aparaat ning kuulmiselundid. Nad arenevad vaegmoondega. Munast kooruvad tiivutud, sigimisvõimetud ja täiskasvanud putukast väiksemad vastsed. Tiivaalgmed ilmuvad neile selga juba paari esimese kestumise järel. Maailmas on tuntud üle 20 000 liigi sihktiivalisi. Tundlate pikkuse järgi jaotatakse nad kaheks suureks rühmaks.
Tirtslaste ehk lühitundlaliste sihktiivaliste tundlad ei ulatu enamasti poole kehanigi. Nad on jässaka kehaga ning tegutsevad peamiselt maapinnal rohus. Tirtsudel on hästiarenenud helitekitamisvõime. Tagatiivad on neil tihti sinaka või roosaka varjundiga.
|
Rändtirts |
Eestis on tavalisim suvel kõikjal niitudel esinev niidu-rohutirts. Hoopis harva kohtab suurt pruuni punaste tagatiibadega käristajat, kes on oma nime saanud võime järgi lennul tugevat käristavat heli tekitada. |
Käristaja |
Põhja-Aafrika ja Kesk-Aasia suurte jõgede suudmealadel elavad rändrohutirtsud, kelle vastsed hakkavad massilise sigimise korral toidu otsingul suurte hulkadena rändama ning hävitavad oma teel kõik rohelised taimed. Pärast lennuvõime saavutamist tõusevad rändtirtsud lendu. Ühes tirtsuparves võib olla kümneid miljoneid putukaid. Iga isend sööb oma elu jooksul kuni 300 g rohelist toitu. Nad rändavad oma sünnikohast sadade kilomeetrite kaugusele ning põhjustavad oma teel tohutut põllumajanduslikku kahju. Hoolimata 100 aastat kestnud võitlusest rändtirtsude vastu jätkavad nad oma laastavaid retki tänapäevani. Rüüsteretki sooritavad ka kuni 6 cm pikkused kõrbetirtsud, kes võivad rännata tuhandeid kilomeetreid.