Putukate siseehitus

Meeleelundite põhiüksuseks on tundekarvake ehk sensill. Neid paikneb igal pool üle putuka keha, näiteks ainuüksi mesilase tundlal on neid kuni 15000. Kõige tähtsamad on haistmis-maitsmis ning kompimissensillid.

Maitsmiskarvakesed tunnevad ära vedelikes lahustunud aineid. Putukate maitsmiselundid võivad paikneda suu ümber ja kobijatel, liblikatel ning kärbestel ka käppade alaküljel. Liblikad tunnevad jalgadega vees 2000 korda väiksemat suhkrukontsentratsiooni kui see, mille juures inimene magusat kõrvalmaitset tajuma hakkab.

Haistmine on putukatel palju parem kui inimesel. Nad kasutavad haistmismeelt toidu ja pesa leidmisel ning üksteisega suhtlemisel. Nii näiteks leiavad paljud hämarikuliblikate isased lõhna järgi emased kilomeetrite kauguselt üles.

Kompimiskarvakesed paiknevad üle terve keha. Kohati moodustavad nad keerukamaid meeleorganeid, nagu näiteks rõhu- või kuulmisorganeid. Paljudel putukatel on hea kuulmine. Kuulmisorganid paiknevad neil tagakeha lülide vahel, tiibade või jalgade alusel, tundlates, liigestes või eessäärel. Putukad tajuvad ka ultraheli. See võimaldab öösel lendavatel putukatel nahkhiiri vältida.

Tuleb arvestada, et sageli pole mitmesuguste helide kuuldavuse aste ühesugune. On üsna palju muidu normaalse kuulmisega inimesi, kes ei kuule ritsikate siristamist. Samas võib arvata, et ritsikad omakorda ei kuule tulirelvadest tulistamist, sest nende siristamine tulistamise puhul ei katke.

Kus paiknevad rohutirtsu kuulmiselundid?

...................................................................................................................................................

Nägemiselunditeks on putukatel kahte tüüpi silmi. Liitsilmad koosnevad suurest hulgast (vahel tuhandetest) osasilmakestest ehk fassettidest. Nad annavad ümbritsevast mosaiikse pildi. Liitsilmad esinevad enamiku putukate valmikutel. Lihtsilmad koosnevad ühest osast, neil on üks suur lääts, mille all paikneb nägemisrakkude kiht. Objekti lihtsilmade abil ei näe, nad tajuvad vaid liikumist ning valguse ja varju vaheldumist. Lihtsilmad paiknevad putuka laubal liitsilmade vahel, putukavastsetel, kellel liitsilmi ei ole, ka pea külgedel. Paljudel putukatel on hea värvitaju, kuid ultraviolettkiirguse nägemisvõime tõttu on nende poolt nähtav pisut teistes värvides kui inimesel.

Lisaks ülalkirjeldatutele on putukatel veel terve rida erinevaid meeleelundeid, mille käsitlemine läheks siinkohal liiga pikaks. Mainida võib näiteks temperatuuri, õhu- ja veerõhu, maapinna võnkumise, õhuniiskuse ja elektrostaatilise välja tajumise organeid. Enamik neist on väga tundlikud ning ületavad inimese ja teiste imetajate tajumisvõimet paljukordselt.

Sigimiselundkond. Emastel putukatel on tagakehas paarilised munasarjad, mis koosnevad hulgast munatorukestest. Munatorukestes toimub munarakkude moodustumine. Valminud munarakud satuvad munajuha kaudu munetisse. Teel viljastatakse ta seemnehoidlas säilitatavate seemnerakkudega ning kaetakse koorega.

Isastel putukatel on paarilised, samuti väikestest torukestest koosnevad raiad, milles moodustuvad seemnerakud. Raiajuha kaudu satuvad nad seemnepõide, kust nad paaritumise ajal liiguvad suguti kaudu emaslooma suguteedesse.