Lehviktiivalised ja kirbulised
Lehviktiivalised on omapärase eluviisiga pisikesed, enamasti vaid mõne millimeetri pikkused putukad. Nad on teiste putukate, peamiselt mesilaste, lutikate, tirtide ning sihktiivaliste siseparasiidid.
|
Lehviktiivalised
|
Isased lehviktiivalised on head lendajad, nende tagatiivad on laiad, väljasirutatult lehvikjad, sellest on tulnud ka seltsi nimetus. Eestiivad on seevastu mandunud väikesteks kepikujulisteks sumistiteks. Nad elavad vaid 3-4 päeva ning ei toitu.
Emased lehviktiivalised pole üldse putukate sarnased, nad on silmade, tundlate, tiibade ja jalgadeta, meenutades pigem mingeid vastseid. Sageli ei väljugi nad peremeesputuka kehast, vaid torkavad sealt välja üksnes oma keha eesosa. Munadest koorunud vastsed on algul väga liikuvad, nad ronivad ringi ning otsivad sobivat putukat. Lõpuks tungivad nad peremeesputuka vastsetesse ning moonduvad seal jalututeks usjateks vastseteks. Peremehe enda arengut täiskasvanud putukaks nad siiski ei takista.
|
Millega on seletatav emase lehviktiivalise kehaehituse lihtsustumine?
........................................................................................................................................
........................................................................................................................................
........................................................................................................................................
........................................................................................................................................
Kirbulised on samuti parasiitse eluviisiga putukad, kuid erinevalt lehviktiivalistest on nad välisparasiidid. Nad elavad imetajate karvade ning lindude sulgede vahel.
|
Inimesekirp
|
Kirbud on ainukesed täismoondega putukad, kes on tiivad täielikult kaotanud. Kiireks liikumiseks on nende tagajalad arenenud võimsateks hüppejalgadeks. Kirpude keha on külgedelt tugevasti kokku surutud, mis võimaldab tal karvade ja sulgede vahel liikuda. Peale selle on kirp kaetud peente ogadega, mis ei lase tal tagasi libiseda.
Et kirbud toituvad verest, on nad varustatud tugevate pistmissuistega.
|
| Emane kirp paiskab munemisel munad endast hooga eemale, et nad ei satuks mitte peremehe kehale, vaid maapinnale. Röövikutaolised vastsed toituvad lagunevast orgaanilisest ainetest. Et täiskasvanuks saamiseks on neil vaja verd, toituvad kirbuvastsed ka täiskasvanud kirpude väljaheidetest. |
Kirbu vastne
|
|