Liblikalised
| Klaastiiblaste valmikud meenutavad pigem herilasi kui liblikaid. Nende tiivad on läbipaistvad, kilejad, keha aga musta-kollasevöödiline ja sihvakas. Sellise välimuse tõttu pääsevad nad nii mõnegi vaenlase käest. Klaastiiblaste vastsed elavad taimede sees ja kaevandavad taimevartesse, puidusse või puukoorde käike. |
Klaastiib |
|
Sinine paelöölane |
Suurimateks hämarikuliblikate sugukondadeks on öölased ja vaksiklased. Esimesed on üldiselt jässakad, karvase paksu kehaga ja kitsaste tiibadega, vaksiklased aga õrnad, peene keha ja pikkade jalgadega ning laiade tiibadega liblikad. Mõlemas rühmas leidub olulisi taimekahjureid, näiteks kapsaöölane, männiöölane ja männivaksik. Öölaste hulka kuulub maailma suurim, Brasiilias elav 30 cm tiibade sirulaiusega hallikirju liblikas. Eestis on suurimateks öölasteks sügisepoole lendavad paelöölased. |
Võrkvaksik |
Mille järgi on vaksiklased oma nime saanud?
................................................................................................................................................
................................................................................................................................................
Mitmed liblikaliigid on lennuvõime kaotanud. Siidiliblikast oli juttu juba eespool. Vabas looduses elavatel liikidel on emased mõnikord tiivad täielikult kaotanud, isased aga on normaalselt arenenud tiibadega ja lennuvõimelised. Sellised on näiteks märslased, kelle röövikud teevad endale võrgendist ja taimeosadest kaasaskantava majakese ehk märsi (sarnaselt ehmestiivaliste vastsetele), ka tiivutu ussikujuline emane jääb selle juurde ning tihti isegi muneb märsile. Tiivutud emased esinevad ka tupslastel (kuuluvad lainelaste sugukonda), vaksiklastest näiteks talivaksikutel ja keltsavaksikutel.