Liblikalised

Ratsulibliklaste sugukonna tuntuimad esindajad on pääsusabad. Neid suuremõõtmelisi ja kirevate värvidega liblikaid võib võrdlemisi sageli kohata ka Eestis. Pääsusabade iseloomulikuks tunnuseks on nende tagatiibadel olevad pikad väljaveninud siilakud, mille järgi on  liblikale ka nimi antud. Paljudes maades on looduskaitse alla võetud apollod kui väljasurevad liblikaliigid. Eestis esineb nendest mustlaik-apollo.

Üks mustlaik-apollo alamliike elas veel hiljaaegu Saaremaal (ja mitte kusagil mujal maailmas), kuid on praeguseks ilmselt välja surnud. Kagu- ja Kirde-Eestis elav teine alamliik on aga võrdlemisi tavaline.

Suurimad ratsuliblikad elavad troopikas. Ornitopterite (tõlkes "linnutiib") tiibade siruulatus küünib kuni 18 sentimeetrini.

Pääsusaba

Pääsusaba

Suur-kapsaliblikas

Suur-kapsaliblikas

Põualibliklaste hulgas on mitmeid tuntud aia- ja põllukahjureid. Köögiviljaaedades lendavad sageli ringi valgete tiibadega suur-kapsaliblikad, kelle röövikud toituvad mitmetel ristõielistel taimedel ("kapsaussid"). Väga tavalised on ka väike-kapsaliblikad ja naeriliblikad. Kevadel on üks esimesi välja ilmuvaid päevaliblikaid kollasetiivaline lapsuliblikas.

Lapsuliblikas

Lapsuliblikas

Admiral

Admiral

Meie suurimad päevaliblikad kuuluvad koerlibliklaste hulka. Paljud neist torkavad silma kirevate värvide poolest. Kõige tavalisemad koerliblikad on violetjaspruunid kollase tiivaservaga leinaliblikad, kirsipruunid päevapaabusilmad, kelle igal tiival on suur silmlaik, ning punase-mustakirjude tiibadega väike-koerliblikad. Suvel võib niitudel näha arvukalt punakasoranzhe musta kirjaga täpikuid. Pea igal aastal rändab meile lõuna poolt sisse admiral.

Väike-koerliblikas

Väike-koerliblikas

 

 

Harilik kannikesetäpik

Harilik kannikesetäpik

Sinilibliklased on oma nime saanud erksinise tiivavärvi järgi. Sellised tiivad esinevad siiski enamasti vaid isastel. Emased sinilibliklased on sageli pruunikad. Mõnede siniliblikate tiivad on hoopis erkpunased või lillakad.

Taevastiib

Taevastiib