Mardikalised

Mardikalisi on maailmas teada umbkaudu 250 000 liiki. Nende kõige iseloomulikumaiks tunnuseiks on tugevalt kitiniseerunud keha ja kattetiibadeks muutunud eestiivad, mis katavad tagakeha õrna ülapoolt. Nende alla peidetakse kokku volditud kilejad tagatiivad. Mõnedel mardikatel on kattetiivad tugevalt lühenenud ning ei kata tagakeha peaaegu üldse. Leidub ka mardikaid, kellel tagatiivad on taandarenenud ning lennuvõime seetõttu kadunud. Selliste liikide kattetiivad võivad üksteisega kokku kasvada. Lennul kasutatakse kattetiibu enamasti kandepindadena ning sirutatakse keha külgedele laiali. Mõnedel juhtudel nad aga lennust osa ei võta ning on ka lennu ajal tagakehale kokku pandud.

Enamik mardikaid on maismaaloomad, kes asustavad kõige mitmekesisemaid elupaiku. Nad ei puudu ka maa-aluste koobaste igaveses pimeduses, inimelamutes ning sipelga- ja termiidipesades. Paljud mardikad on siirdunud elama veekeskkonda. Eestis elab rohkem kui 3000 mardikaliiki.

Toiduks tarvitavad mardikad kõikvõimalikke orgaanilisi aineid. Peamiselt toidu iseloomu järgi jaotatakse nad kaheks suureks rühmaks: rööv- ja segatoidumardikalised. Mardikate seas on palju aia-, põllu- ning metsakahjureid. Kahju võivad teha nii mardikate valmikud kui ka vastsed.

Röövmardikaliste tuntuimad esindajad on jooksiklased. Neid saledaid kiirelt jooksvaid putukaid võib sageli näha, kui keerata ringi maas lamavaid kive või lauajuppe. Vähesed jooksiklased on taimtoidulised, enamik toitub siiski teistest putukatest, limustest ja vihmaussidest. Nagu enamikul teistelgi röövmardikalistel esineb ka neil sooleväline seedimine.

Kuivadel liivastel aladel kõndides võib märgata erksavärvilisi väga vilkaid liivikaid, kelle röövtoidulised vastsed elavad sealsamas liiva sees. Eesti suurimaks jooksikuks on kuni nelja sentimeetri pikkune nahkjooksik. Temast märksa sagedamini võib põldudel ja aedades kohata aiajooksikut ja põllujooksikut.

Nõmmeliivikas

Millist kasu toovad jooksikud aednikele?

...........................................................................................................................................

...........................................................................................................................................

Ujurlaste hulka kuuluvad vees elavad voolujoonelise kehaga mardikad, kelle tagajalad on muutunud ujujalgadeks. Kuigi nad on eluga vees hästi kohastunud, vajavad nad hingamiseks siiski atmosfääriõhku, mistõttu peavad nad aeg-ajalt veepinnale hingama tulema. Kaitseks märgumise vastu on ujuri keha kaetud õhukese õlikihiga. Ujurid on aplad röövloomad, kes tungivad kallale mitte ainult veeselgrootutele, vaid ka kullestele ja kalamaimudele. Röövtoidulised on ka ujurite vastsed.

Meie tiikides ja järvedes on väga tavaline kollaserv-ujur, kelle kolme sentimeetri pikkune rohekasmust keha on ääristatud kollase vöödiga. Võrdlemisi haruldane on kuni nelja sentimeetri pikkune järvedes elav laiujur.

Ujur