Ehmestiivalised ja võrktiivalised
Ehmestiivalised meenutavad välimuselt koiliblikaid. Erinevalt liblikatest on nende kaks tiivapaari kaetud aga karvadega, mitte soomustega. Puhkeolekus asetavad nad tiivad katusjalt seljale kokku.
Ehmestiivalise valmik istumas |
Ehmestiivalistel on pikad niitjad tundlad. Nende suised
on taandarenenud ning valmikud enamasti ei toitu, kuigi võivad juua vett. Kuna ehmestiivaliste vastsed elavad vees, võib ka valmikuid kohata rohkem vee läheduses. Nad lendavad peamiselt hommiku- ja õhtutundidel. |
| Emased putukad munevad munad vette. Osal liikidel hakkavad koorunud vastsed endale kohe ehitama süljenäärmetest erituvast niidist võrgendituppe, mis kaetakse tugevdamiseks mitmesuguse veekogu põhjas leiduva materjaliga, näiteks taimejäänuste, liivaterade või väikeste teokarpidega. Eri liigid eelistavad siin erinevat materjali. Vastavalt vastsete kasvamisele pikendavad nad ka oma koda. Rahulikus olekus sirutavad vastsed kojast välja oma keha eesosa koos jalgadega ning liiguvad ringi. Ohu korral tõmbavad nad aga kogu keha kotta. Rahvakeeles kutsutakse selliseid ehmestiivaliste vastseid puruvanadeks. |
Ehmestiivalise koda ja sellest välja võetud vastne |
Joonista sellesse kasti kolm erinevast materjalist puruvana koda.
| Rahvakeelse nimetuse
"puruvana" järgi on tuletatud ka mitmete ehmestiivaliste sugukondade
eestikeelsed nimed. Nii esinevad meie veekogudes peale puruvanalaste veel lõpusvanalased,
toruvanalased, salevanalased, liivavanalased ja kivivanalased. Vastsed toituvad nii taimsest kui ka loomsest ainest. Mõned vooluvetes elavad liigid ei ehita endale koda, vaid hoopis püünisvõrgust toruja püünise, kuhu veevool väikesi loomi ja orgaanilist ainet sisse kannab. On ka selliseid liike, kes ei ehita üldse midagi, vaid jahivad veekogu põhjas aktiivselt ringi roomates oma saaki. |