Puugid
Puugid on väga peremehespetsiifilised ja toituvad mitmete maismaaselgroogsete verest.
| Puugid on ka suured nakkushaiguste levitajad. Eestis on
sagedased kaks puugiliiki, võsapuuk ja laanepuuk, kes levitab viimasel ajal eriti
aktuaalseks muutunud puukentsefaliiti. Puugid kannavad edasi katku, tüüfust,
tulareemiat, kevad-suve entsefaliiti, veiste babesielloosi jt haigusi. Nad levitavad
haigusi viiruste, bakterite, vereparasiitide jt haigustekitajate poolt. Meil leidub puuke eriti rohkelt suve esimesel poolel ja eriti võsastikes ja metsateeradade ääres, kus nad väljasirutatud eesjalgadega ohvrit ootavad. Kui puuk on leidnud peremehe, siis otsib ta sobiva koha kinnitumiseks. |
|
Harilikult eelistavad nad kinnitumiseks kaela, loomadel aga kõrvu, silmalauge, kubemeid jt kohti, kus ohvri nahk on kõige õrnem. Munad munetakse maapinna pragudesse. Munadest kooruvad kas samal sügisel või järgmisel aastal kolme jalapaariga larvid, kes järgmisel aastal kestuvad nelja jalapaariga nümfideks. Järgmisel aastal kestuvad nümfid valmikuteks.
Laanepuuk on üks olulisemaid kevad-suve entsefaliidi edasikandjaid, kuid ka võsapuugid võivad olla haigusekandjad. Kevad-suve entsefaliit esineb inimeste poolt asustamata paikades. Seda kannavad hiired ja teised pisinärilised. Puugid annavad nakkuse edasi ka munadele. Haigustunnusteks on nakatunul 10-15 päeva pärast ilmnev peavalu ja kõrgem temperatuur, millele võivad järgneda mitmesugused närvisüsteemi häired. See haigus võib lõppeda surmaga. Teine haigus, mida puugid rohkelt levitavad, on veiste babesielloos, mille levitajaks on põhiliselt võsapuuk. Haiguse tekitajaks on vereparasiit. Haigustunnuseks on loomade söögiisu vähenemine.
Puukidele on iseloomulik veniv tagakeha. Emastel ja noortel puukidel venib tagakeha rohkem ning võib nende mõõtmeid mitukümmend korda suurendada. Isastel venib tagakeha vähem. Nälginult võib puukide kehapikkuseks olla 1-2,5 mm Puukide pea eesotsas asub nokk, mille abil nad ennast läbi peremehe naha puurivad. Esimene paar jalgu on pikad ning nendega tunnevad nad peremeesorganismi lähedust. Tihti ootavad nad teeraja ääres olevatel taimedel väljasirutatud käppadega.
Puukide rohkust mõõdetakse siiltundides. Selleks on vaja puukidest vaba siili, kes lastakse tunniks ajaks metsa ning hiljem loetakse üle tema külge imenud puugid.