Ämblikulaadsete siseehitus

Peaaegu kõik ämblikulaadsed on loomtoidulised kiskjad. Toidu püüdmiseks kasutab osa ämblikke püünisvõrku, kuid jahti pidavad ämblikud (huntämblikud, krabiämblikud) püüavad oma saaki aktiivselt. Kui ohver on kinni püütud, torkab ämblik oma lõugkobija tipus oleva oga ohvrisse ning süstib sinna mürki. Mürginäärme nõre mõjub osaliselt ka seedemahlana, mis lagundab umbes tunni ajaga ohvri sisikonna. Seejärel imeb ämblik juba osaliselt seedunud ohvrit ning saakloomast jääb järele ainult kest. Seega toimub ämblikel osaline seedumine kehaväliselt. Söögitorusse satub neil ainult vedel toit. Edasine toidu lagundamine toimub maos ja soolestikus. 
Erituselunditeks on ämblikulaadsetel puusanäärmed ja Malpighi sooned. Malpighi sooned on umbse tipuga torukesed, mis suubuvad sooltorusse. Eritusfunktsiooni täidavad veel maks, sooltoru ja kloaak. 

Tagakeha alumisel külje eesmises osas asuvad kahel pool suguava raamatkopsude avad. Raamatkopsud on oma nime saanud selle järgi, et nende seinad moodustavad arvukaid lehtjaid kurde. Nendes kurdudes ringleb veri, mis rikastub kurdude vahel oleva õhuhapnikuga. 
Peale raamatkopsude asub ämblike tagakehas ka paar trahheesid. Mõned väikesed ämblikulaadsed hingavad ka läbi kehakatete (näiteks pinnaselestad). 
Vereringe on ämblikel avatud. Hapnikuga rikastunud veri antakse suurde torukujulisse südamesse, mis asub selgmiselt tagakehas. Veri on ämblikel värvusetu.

Närvisüsteem on ämblikulaadsetel kõhtmine. Suurem juhtimiskeskus on koondunud rindmikupiirkonda. Peaaju paikneb söögitoru kohal ning tema ülesandeks on töödelda peapiirkonnas asuvate meeleelundite signaale.
Silmi on erinevatel ämblikulaadsetel 1-5 paari (paljud pinnases elavad lestad aga on hoopis pimedad). Silmad on lihtsilmad. Nägemisvõime on neil piiratud ning nad tajuvad vaid valguse muutumist ja liikumist.
Ämblike kõige tähtsam meel on kompimismeel. Kogu nende keha katavad arvukad karvad, mille alusel on närvirakkude lõpmed. Sel viisil saavad nad esmase informatsiooni neid ümbritseva keskkonna kohta.
Haistmiselunditeks on ämblikulaadsetel kujunenud tarsaalelundid, mis asuvad eeskäppadel. Neelu seinas on ämblikel leitud tundlikke maitsmisrakke.

Näärmetest olulisemad on mürginäärmed ja võrgunäärmed. Mürginääre avaneb üldjuhul lõugtundla tipul ning on kaitsefunktsiooniga. Seda kasutatakse ka suurema saaklooma uimastamiseks. Võrgunäärmed asuvad tagakeha tipul ning toodavad erilist sekreeti, mis õhu käes tahkub, võimaldades näiteks ristiämblikutel omapärast ratasvõrku kududa.

Ämblikulaadsed on lahksugulised. Sugunäärmed – muna- ja seemnesarjad – asuvad tagakehas. Sigimisbioloogia on neil väga mitmekesine ning paljudel liikidel eelneb paaritumisele omapärane pulmatants. Mõnel lestaliigil täheldatakse partenogeneesi.
Ämblikulaadsed on valdavalt munejad, kuid esineb ka sünnitajaid vorme.
 
1. Märgi ära õiged väited.

• Sarnaselt putukatega on ämblike põhiliseks hingamiselundiks trahheed.
• Nendel ämblikel, kes püünisvõrku ei koo, võrgunäärmed puuduvad.
• Ämblike süda paikneb pearindmikus.
• Vere paneb ämblikulaadsete kehas liikuma südame kokkutõmbumine.