Milliste seaduspärasuste alusel paiknevad elemendid perioodilisustabelis?

Kuna antud süsteem oli raskesti mõistetav,   vaadati sellele kui keemia eilsele päevale (oli ju toimunud rida uusi avastusi). Uut ja lihtsamate tähistega süsteemi püüdsid luua J. Hassenfrantz ja P. Adet. Nad andsid igale aineklassile oma sümboli: leelist märgiti komnurgaga, mille tipp on üles suunatud, oksiide kolmnurgaga, mille tipp alla suunatud, metalle ringiga. Vastava sümboli sisse kirjutati siis elemendi algustäht.

Kuigi autorid nimetasid oma süsteemi teravmeelseks, ei leidnud see laiemat levikut, sest oli kohmakas, valemite kirjutamiseks ebamugav ning ühesuguse algustähega võis alata mitu erinevat elementi.

Nimeta mõned ühesuguse algustähega algavad elemendid.

.......................................................................................................................................................

.......................................................................................................................................................

Eelnevaid mõtteid kasutasid D. Dalton ja J. Berzelius. Dalton kujutas elemente ringidena, mille keskel asusid punktid, kriipsud või tähed. Nii oli hea ka molekulide ehitust näidata. Nad joonistasid nii mitu ringi, mitu aatomit seda elementi molekulis oli. Näiteks vaskoksiid ©O - üks aatom vaske ja üks aatom hapnikku. Elemendid olid nüüd märksa lihtsamad, kuid trükikirjas oli neid siiski raske esitada.

Daltoni keemilised sümbolid

Berzelius püüdis seda viga parandada, jättes ära ringid ja kasutas elementide keemiliste märkidena lihtainete ladinakeelsete nimetuste algustähti. Näiteks väävel on Sulfur - S, tina on Stannum - Sn jne.

Nimeta eelmistest tundidest tuntud elementide nimetusi ja neile vastavaid sümboleid

.........................................................................................................................................................

.........................................................................................................................................................

Kui esimeses tabelis märgiti ära kõik ained, mida tunti, siis aja möödudes avastati üha uusi elemente ja tuvastati nende omadusi, et tekkis vajadus neid teadmisi üldistada. Selleks hakati otsima seaduspärasust, mis võimaldaks rühmitada sarnaseid ja erinevaid elemente.

Toome mõningad näited koostatud klassifikatsioonidest. J. Döbereiner paigutas elemendid kolmestesse rühmadesse nii, et keskmise elemendi aatommassi sai ligikaudselt arvutada ülejäänud kahe elemendi aatommasside väärtustest ( Li - Na - K; Ca - Sr - Ba jne). Lenseni süsteemis moodustasid 60 elementi 20 nn looduslikku rühma, samal aastal (1857) koostas inglise keemik W. Odling 49 elemendist koosneva tabeli, milles elemendid olid paigutatud nende aatommasside suurenemise järjekorras.