Keemiateadmisi ja tema algelemente tuli ka kuidagi kirja panna. Alkeemikud hoidsid oma teadmisi salajas, seega olid neil väga mitmekesised tähised ja igale ainele pandud mitu nime, et keegi teine nende operatsioonidest (katsetest) aru ei saaks. 

Et aga pidevalt avastati uusi ühendeid, kasvas sümbolite arv 4000-ni. Raske oli neist aru saada ja meelde jätta, sest keemilistel sümbolitel oli sageli väga eriskummaline kuju.

Toome näiteid: tuld kujutati kolmnurgana, millel oli tipp ülespoole, vett kolmnurgana, millel tipp allapoole, seepi rombina, metalle aga erinevate planeetide tähistena. Miks? Sest arvati, et iga metalli saatust Maal juhib üks planeet. Näiteks päike juhib kulla saatust, seega tähistati kulda ringiga, mille keskel on punkt. Või kuu juhib hõbedat, kusjuures tähiseks oli poolkuu. 

Mitmed teadlased püüdsid sümboleid lihtsustada ja ka   täiustada. Alles 1782. a koostas esimese süsteemse tabeli  prantsuse teadlane L. B. Guyton de Morveau.