Keemiliste elementide avastamine

Et põlev gaas osaleb vee moodustumises, soovitas prantsuse keemik Guyton de Morveau 1787. a. anda sellele nimetus hüdrogene (kreeka keeles hydõr tähendab vett ja gennao on sünnitan). Siit tuleneb eestipärane nimi: vett moodustav gaas - vesinik. Seejärel uuriti laiemalt vesiniku omadusi, levikut ja isotoope ning kasutamist ja uuritakse veel tänapäevalgi.

Õhu koostisse kuuluvast elustavast gaasist räägiti juba väga ammu. Hiina õpetlane Mao Hoa arvas juba 7. - 8. sajandil, et õhk koosneb kahest gaasist: üks soodustab põlemist ja hingamist, teine seda ei võimalda. Samasuguse gaasi olemasolu eeldasid ka Leonardo da Vinci, Robert Hooke ja paljud teised. Esimesena aga kogus hapnikku ja kirjeldas selle omadusi Uppsala noor apteeker Carl Wilhelm Scheele.

C. Scheele sai sel viisil tuliõhk

Tuliõhk - ?.Scheele kuumutas elavhõbeoksiidiga täidetud nõud, kust eralduvad gaasimullikesed kogunesid vee kohal paiknevasse kuplisse. Kui nüüd kuplisse viidi hõõguv pird, süttis see ereda leegiga põlema, isegi hõõguv raudtraat süttis. Tuliõhku valmistas Scheele ka mitmete teiste ainete (salpeetrid - nitraadid ja mangaaniühendid) lagundamisel. Nii saadi hapnikku esimest korda ja aasta oli 1772.

Ka inglise keemik Joseph Priestley uuris nn "tuliõhku" ehk eluõhku ehk "flogistonivaba õhku". On hästi tuntud Priestley katse, kus ta läbi suurendusklaasi juhtis päikesesvalgust elavhõbeoksiidile. Viimane lagunes elavhõbedaks ja hapnikuks, mida Priestley tol ajal ei teadnud. Uue gaasi päritolu selgitamiseks tegi ta uue katse: kuumutas pliid õhu käes ja jätkas tekkinud pliimenniku (pliioksiidi) kuumutamist kupli all. Kuna jällegi eraldus "flogistonivaba õhk", siis järeldas ta,et plii sai selle ainult õhust ja uus gaas peab olema õhu koostisosa. Oma uurimiste tulemusena leidis, et uue gaasi tulle juhtimisel tõuseb seal temperatuur.

Priestley katse