Aatommasside leidmine
Mooli mõiste
Aatommassi ühik |
Eelmises tunnis rääkisime, et aatommass on suhteline
suurus, kuid kuidas on need arvud leitud? Millise elemendi massiga on võrreldud teiste
elementide masse? John Dalton eristas aatomi molekulist ja
uuris ka aatomite masse ja hakkas esimesena |
kasutama masside võrdlust. Ta võttis massiühikuks vesiniku
aatomi kui kõige kergema ja ta leidis arvud, mis pidid näitama, mitu korda on
teatud aatom raskem vesiniku aatomist.
| Daltoni töid arendas edasi rootsi keemik J.J.Berzelius, kes
koostas 1814. aastal oma aatommasside tabeli, kus alguses kasutas samuti etalonina
vesinikku, kuid peagi kirjutas: "aatomkaalude võrdlemine vesiniku omaga ei anna
meile mingeid eeliseid. Vastupidi, see tekitab suuri raskusi, sest vesinik on kerge ja
anorgaanilisi ühendeid moodustab ta üsna vastumeelselt. Hapnikul seevastu on kõik
eelised olemas. Ta on nii öelda keskus, mille ümber pöörleb kogu keemiakarusell".
1818. aastal koostaski Berzelius uue aatommasside tabeli, kus lähtus hapnikust,
võrdsustades viimase aatommassi sajaga. Aastaid ei suudetud
kokku leppida, mida võtta aluseks aatommasside määramisel: ühed kasutasid etalonina
vesiniku (1) ja teised hapniku aatommassi (100 või 16). |
 Jöns
Jacob Berzelius (1779-1848) |
1860. aastal soovitas belgia teadlane võtta kasutusele
hapnikuühik - 1/16 hapniku aatommassist. See leiti olevat otstarbekas,
sest uus mõõtühik oli ühelt poolt lähedane vesiniku aatommassile, teiseltpoolt
võimaldas see metoodiliselt märksa lihtsamalt määrata elementide aatommasse
hapnikuühendite kaudu, mida on tunduvalt rohkem kui vesinikuühendeid.
20. sajandi alguses füüsikaliste uurimismeetodite
arenedes tekkis uus füüsikaline aatommasside süsteem, kus keemikud võtsid ühikuks
1/16 loodusliku hapniku aatommassi suurusest. Looduslik hapnik koosneb kolme isotoobi 16O,
17O, 18O segust, kuid füüsikud lähtusid ainult ühest isotoobist.
Erinevad füüsikud lähtusid veel erinevatest isotoopidest, nii saadi erinevaid tulemusi,
mis raskendas andmetöötlust. |