Aatomite avastamise ajalugu

Epikuros omistas aatomitele lisaks kujule ja suurusele ka massi. Ta väitis, et primaarsed osakesed suudavad iseeneslikult (spontaanselt) muuta oma sirgjoonelist liikumist tegurite mõjul, mis olenevad ainult nende endi olemusest. Taolised hälbed põhjustavadki aatomite kokkupõrkeid, mille tulemusel moodustuvad uued ained.

Kehade agregaatolekut seletas filosoof järgmiselt. Kui aatomid paiknevad üksteisest suhteliselt kaugel, siis moodustuvad õhu ja päikesevalguse tüüpi ühendid ehk liitained (meie mõistes gaasid). Aatomite lähenemisel moodustavad vedelikke ja tahkeid aineid, kusjuures tahketes ainetes on aatomid vahetult põimunud, vedelikes aga jäävad nende vahele väikesed tühimikud. Ühineda ei suuda mitte kõik aatomid, vaid ainult sellised, mis liikumiselt "omavahel sobivad".

Epikurose tööde põhjal seletas elu olemust vanarooma teadlane Titus Lucretius Carus, argumenteerides kõiki atomistliku õpetuse seisukohti. Ta väitis, et loodus lagundab kõik oma kehad nende koostisosadeks, mis on nähtamatud nagu tuul või lõhn või veeaur. Tekkinud primaarosakeste vahel valitseb tühjus, tänu millele toimubki looduses liikumine. Ainete omadused olenevad Lucretiuse järgi viie põhiteguri - aatomite kohtumise, liikumise, korra, asukoha ja kuju muutumisest.

dalton.jpg (17748 bytes)

John Dalton (1766 - 1844)

John Dalton kui keemilise atomistika looja võttis kasutusele mõiste aatom primaarosakeste tähistamiseks.

Ta esitas aatomite omadused:

a) aatom on jagamatu ja püsiv;

b) aatomeid hoiavad aines koos tõmbejõud;

c) eri ainete aatomitel on erinev mass;

d) aatomid võivad ühineda mitmetes vahekordades;

e) antud aine aatomid on kujult, massilt ja muudelt omadustelt täiesti ühesugused.

Keemilist reaktsiooni käsitles Dalton üksnes aatomite eraldumise või ühinemisena.

Sajand hiljem , s. o. 20. sajandil sai selgeks, et ka aatom on jagatav. Seega tuli uurida, millest aatom koosneb? Nendest uuringutest ja tulemustest räägime järgmises tunnis.