Robert Scotti ekspeditsioon lõunapoolusele

Hoopis teistsuguseks kujunes Scotti ekspeditsiooni saatus. Erinevalt Amundsenist üritas Scott jõuda poolusele mootrosaanide, 10 poni ja ainult ühe koerarakendi abil. Mootorsaanid läksid aga varsti rikki ning kõlbmatuks osutusid taolise retke jaoks ka ponid, kusjuures paljud neist murdsid jalaluud ja nad tuli lihtsalt maha lasta. Scott koos kaaslastega enne teeleminekut

Scott koos oma kaaslastega jätkas teekonda poolusele suuskadel, vedades enda järel kelke raskete koormatega. Ületades lausa uskumatuid raskusi ja võideldes piinava väsimusega, liikus ekspeditsioon aeglaselt edasi oma eesmärgi poole.

Milline oli aga Scotti ja tema nelja kaaslase pettumus, kui nad jõudnud 17. jaanuaril 1912. aastal poolusele, nägid seal lehvimas Norra lippu ja Amundseni poolt maha jäetud telki! Amundsen oli inglastest ette jõudnud. Oli sündinud geograafiliste avastuste ajaloos midagi enneolematut: kuu aja vältel vallutati seni vallutamata lõunapoolus   kahekordselt. Scott kirjutab oma päevikusse :" Ehitasime tähise, heiskasime oma vaese häbistatud Union Jacki ja fotografeerisime oma rühma - kõige selle jures saime tugevasti külmetada." Hoopis traagiliseks kujunes tagasitee. Lumetormid ei tahtnud hetkekski lakata, lõppesid toit ja kütus. Kaks meest hukkusid. Kui päästva toidu- ja kütuselaoni oli veel 20 km, sundis tugev torm järele jäänud kolme meest peatuma...

Alles 8 kuud hiljem leidis Scotti otsima läinud salk telgi, kus üksteise kõrval lamasid kolm vaprat polaaruurijat.   

Kirjelda Scotti retke lõunapoolusele.

.............................................................................................................................................................

............................................................................................................................................................

............................................................................................................................................................