I  .........................................................................

     Ühel hommikul sündis Tatika majas hirmus plahvatus. Katus ja tema alune kamber lendasid kildudeks ja sadasid lihatükkidega koos maha. Tatikas oli kadunud. Tulekustutajad ilmusid, ja nähes, et midagi kustutada ei olnud, kiskusid nad plangu ja õuevärava maha, lõid kõik aknad sisse, valasid maja vett täis ja läksid siis uhkesti oma teed. Tohter katsus lihatükid läbi ja leidis, et vigastused suured olla ja vähe elulootust jätta, kuigi mees veel välja tuleks. Politseiametnik võttis protokolli üles, mille järgi Jaan Tatika majas teadmata viisil põlema läinud püssirohu läbi plahvatus sündinud, mille läbi pool maja ära lahutatud ja peremees ise surma saanud. Määratu rahvahulk oli maja ette kogunenud. Salomon Vesipruul, kes vaatajate hulgas oli, läks häbeliku rõõmuga kõrvale. Ta ei soovinud õndsale Tatikale paha, aga Tatika elusse äratamise heaks ei oleks ta õigust ütelda ka mitte üht palvet raisanud. Salomon oli liigutatud.

II  ..........................................................................

SÄGI: Saa aru, Krõõt, kui sa kapsapea näitusele lased viia, aitad sa sellega põllumajandust tõsta, nagu ajalehes kirjutatakse.
KRÕÕT: Las ajalehed teevad, mis nemad tahavad, tõstku või jätku tõstmata. Kui sinna viite, mina toon ära!
PLIUHKAM: Siis kihutan ma sinu sellesama piitsaga saanast välja, kas mõistad? Kasi kohe välja! Jalamaid! Välja! (Lööb Kustile piitsaga mööda jalga, mispeale viimane "ai" karjub.)
KRÕÕT: Oh sa see ja teine! (Läheb Maali ja Kustiga ära. Eeskambris on kuulda, kuidas Maali ja Kusti ära minnes nutavad ja "meie nunnut" taga kahetsevad. Väljas hauguvad koerad. Vist läks neile peremehe ülekohus südamesse.)
PLIUHKAM: Kurjavaimu nõid! (Tuleb laua juurde ja silmitseb kapsapead.) Ongi poisiraisk ambajäljed sisse vajutand! Kas näed! Kahest-kolmest kohast on võtnud! Näe, siit on võtnd, siit on võtnd...
ELIISABET: Siit kah, näete!
SÄGI: Näete, siit on veel tüki välja hammustanud.
PLIUHKAM: Oh sa põrgu põhilaud! Oh sa seenetreial! Obuseunenägu! Mait niisuke! Noh, nüüd on kümme rubla nahkas!

III  ..........................................................................

     Kirikust välja tulnud, jäi ta paplite all peatuma, et rahvast vaadata. Aga see ei rahuldanud teda. Ta ei tundnud siin seda iseäralikku, pühapäevalikku, mida ta otsis. Ja norus päi sammus ta rahvahulga tõugatuna, nagu ei mikski panduna, poe poole, kust ta peagi koduteele pöördus, nagu oleks rinnas mingisugune kõpitsev salavalu hõõgunud. Selles oli nagu kahetsus, miks ta kiriku oli tulnud, ja kartus, et tänane päev  möödub, ilma et ta midagi tähtsat jõuaks toimetada. Hea meelega oleks tahtnud ta karjakelli kuulda, kui ta üksipäini kodu poole kõmpsis ja pead murdis, mis ta küll veel ette võtma peab. Tuttav poiss oli teda endile kutsunud, et üheskoos minna varesepesi otsima, aga seda ta ei tahtnud. Ta mäletas väga hästi, mitu korda ta puu otsa ronimisega oma püksid oksatüügaste otsas oli lõhki kiskunud, ja mis oleks siis, kui ta oma uute pükstega sedasama teeks. Pealegi tuli talle kirikumehe sõimamine meelde, milles ta teist poissi peasüüdlaseks pidas.