Kaamelid

Tuntuim kõrbeloom on kaamel, kes kodustati juba umbes 2000 aastat tagasi. Kaamel väärib lugupidamist. Tema soojast peene- ja pikakiulisest villast valmistatakse peenekoelist riiet ja vilti. Aasta läbi annab ta piima, piima juuakse kas värskelt või hapendatult, ta asendab kõrbes isegi vett. Kaamel on hallidest aegadest saadik olnud kõrbes peamine liiklusvahend. Aeglaselt, suursuguselt ja häirimatult astuvad üksteise kannul puuvillapakkide, telkide ning nahksete veelähkritega koormatud kaamelid. Ja niimoodi loendamatuid kilomeetreid. Nad justkui ujuvad ääretul liivamerel, nagu  kõrbelaevad.

Aastatuhandeid oli kaamel kõrbes põhiline ja ainus veoloom. Alles praegusel tehnikaajastul, mil auto- ja raudteed on tunginud liivadesse ning kõrbetaevas mürisevad lennukid, on kaamelite osatähtsus mõnevõrra langenud. See on ka täiesti mõistetav - tee, millele kaamelikaravan kulutab terve kuu, läbib auto ühe ööpäevaga. Ja ometi on autod, rongid ja lennukid vaid ahistanud kaameli kasutamist. Päriselt pole nad teda kodustelt kõrbekarjamaadelt küll suutnud välja tõrjuda.

On olemas ühe ja kahe küüruga kaameleid. Üksküürkaamelid elavad kodustatuna laialdasel alal Aafrikast Indiani. Kaksküürkaamelid elavad kodustatult Väike-Aasias, Kesk- ja Sise-Aasias, metsikult elutseb neid  üksnes Gobi kõrbes.
Kaamel on toidu suhtes vähenõudlik, ta võib süüa igasuguseid kõrbetaimi, milliste ogadega see end  ka ei kaitseks, üldiselt võib ta olla pikka aega söömata, küüru talletatud rasvavarud aitavad kaamelit näljaaegadel. Ta tuleb hõlpsasti toime ka veeta, mahlakail õitsval kõrbeheinamaal võib ta joomata vastu pidada tervelt kolm nädalat.